25.04.07

Robigaalid ehk mõeldes jahukastest


Igal kevadel, 25. aprillil pühitsesid vanad roomlased jumal Robigusele pühendatud robigaale. Robigus oli üks väiksematest jumalatest, kes jagas karmi käega jahukastet ja kõrreroostet. Festivali kutsus ellu legendaarne Rooma kuningas Numa Pompilius ~700 e.Kr.

Ovidius kirjeldab oma poeemis Fasti (Tähtpäevad - omamoodi rooma kalender), kuidas festival algas protsessiooniga Flaminia väravast, üle Milvianuse silla kuni Via Claudia viienda miilikivini, kus asus Robiguse altar. Seal ohverdas preester jumalale punase koera ja lamba sisikonnad, veini ja viirukit.

Sel päeval korraldati meestele ja poistele võidujookse, palvetati ja ohverdati punane koer, aga ka teisi punaseid loomi nagu rebased ja lehmad. Hiljem hakkas katoliku kirik samal päeval pühitsema Püha Markuse päeva ja markusepäeva suur protsessioon (litania major) kulges üsna sarnaselt: Milvianuse sillani, sealt edasi aga Püha Peetruse kirikusse, kus toimus missa. Lugesin internetist, et kui markusepäeval öö külm, saab vili külmavõetud. Need on nii kauged, aga nii huvitavad seosed, sest kogu see roomlaste festival oli ju viljasaagi kaitseks jne. Jne.

Aga miks ma kirjutan Robigusest? Ikka jahukaste ja roostehaiguste pärast. Ja sellepärast, et täna on 25. aprill - võimalus Robigust veini ja viirukilõhnaliste pirdudega rahustada. Paneks mehe ja poja võidu jooksma, ise tinistaks veini, valaks vahepeal sortsu ohvrianniks põõsasse ja seletaks, et see kõik on profülaktika taimikahjustavate parasiitseente vastu. Ma kohe huvi pärast uurisin järgi: kõik ühed ja samad ROOSTELISELAADSED ja PÄRISKOTTSEENED seal Robiguse nimekirjas. Topas jääks võib-olla ostmata.

PS! Roomlastel oli üldse palju toredaid jumalaid. Tulevikus hakkan ma tõsisemalt tegelema Saritori kultusega, kes oli rohimise, kõplamise ja umbrohtude jumal.

23.04.07

Maniakaalne episood


Täna siis saabusid Hollandist tellitud lilled. Igavene suur kastitäis! Hesse kobarpea "Gregynog Gold", üks kobarpea hübriid "Zepter", igasugu kurerehasid (mis mulle varem üldse meeldinud ei ole) jne.


Kõik oli kenasti laastudesse pakitud ja üldsegi mitte ummuksis nagu möödunud-aastased hostad.


Tegi meele rõõmsaks, kui kastist ilmusid välja vitsaster (Aster lateriflorus) "Lady in Black", tõnnike "Alba" ja süstjas neiusilm (Coreopsis lanceolata) "Sterntaler".


Tellimust tehes sain ma kurva kirja, et Iris pseudoacorus "Alba" ja Ligularia sibirica on selleks hooajaks otsas ja tuleb tuleval aastal uuesti tellida. Ilmselt lohutuseks oli kastis aga selline kenake nälkjas. "Otse Hollandist!" Ma polegi varem välismaa nälkjat näinud.


Taimed lähevad nüüd ajutiselt kasvuhoonesse. Tänavu tuleb mul igaks juhuks ise muru niita.

21.04.07

Vihitaja


Vihitaja e. jõgitilder (Tringa hypoleucos)

Tundub, et üks vihitaja paar hakkab me akna alla pesa tegema. Juba neljandat hommikut on noored platsis. Pean oma võhumõõgad ruttu maha istutama, et uusi kaldaelanikke hiljem mitte segada. Pilt on küll vilets, tehtud läbi köögiakna.

Vihitajast natuke pikemalt.

20.04.07

10 põhjust, miks mul aianduse tuhin ära läheb

1. Raskekujuline lollus: ma ei tea kuidas, aga mul on möödunud aastal õnnestunud panna püvilill ja ahtalehine punanupp täpselt ühele kohale. Nüüd nad seal koos rõõmsalt kasvavad.



2. Tundmatud lilled: "Ah, küll jääb meelde." No ei jää.

3. Kõik kadunud lilled: teeb tigedaks.

4. Rahapuudus: kõike ei jõua lihtsalt osta. (Antud kontekstis võib see põhjus ka positiivne olla.)

5. Mutid: napalm on veel proovimata.

6. Umbrohi: alati, kui sa oled meeleheitlikult vihma oodanud ja lõpuks sadama hakkab, mõjub see umbrohule paremini kui taimedele.


7. Ravimtaimed: head ja kasulikud, ohtrat isekülvi andvad taimed. Kas keegi ei taha üheksavägise taimi?


8. Peenrasse külvatavad suvelilled: saialill ja mungalill on pea ainsad, mida ma kohe ära ei rohi.


9. Kasvuhoone: uks tuleb alati varahommikul avada, olenemata nädalapäevast.


10. Aiamaa: porgandeid ja siberi iiriseid on raske, kui mitte võimatu kokku sobitada.

17.04.07

Õitsevad

Uued õitsejad...


mu kauaoodatud "Giuseppe Verdi",


harilik lõokannus, mis siia aeda salapärasel moel sigines,


mingid ürgaegsed kannikesed, mis kunagi varem õitsenud pole,


kobarhüatsindid



ja kirikakar.


Omamoodi õitsev on ka see paarike. Neid on lahe jälgida, sellised asjalikud sebijad.

15.04.07

Nädalavahetus ongi möödas

Sedapuhku tundus aiatöö kui orjus, aga kõik mullakärutamised ja võsalõikamised on selleks kevadeks peaaegu möödas.

Paadisild sõitis talvel suure veega väga valesse kohta. Hea, et päris ära ei sõitnud. Aga nüüd on selle peal hea enne istutamist varsakabja taimi hoida. Ei raatsinud valget varsakapja osta, nüüd kahetsen. Ehk järgmisel aastal, senikaua tuleb tavalisega leppida. Teoorias peaks siia tulema me "plaaz".

Vanasti kehtis rannaõigus. Ei tea, kas selline asi, nagu kaldaõigus ka eksisteeris? Kui jah, siis olen mina igaljuhul ühe toreda asja võrra rikkam. Keegi on selle ilmselt autoaknast jõkke visanud. Mis seal salata, ma viskaks ka. Kas nüüd just jõkke, aga... Mul ikka rohkem hevi tuleb ja hevi tapab! Päris nii hull ei ole ka, kuid Elmari tantsuõhtuks mul vaimu ei jagu. Ma vist ei oska vahetult lõbutseda. Eh, vahel võiks ka midagi head kaldasse ujuda.

See blogi pidamine on kasulikuks osutunud: ma teen rohkem pilti. Huvitav, kas teistel ka nii on, aga pilte vaadates hakkab mõte kuidagi teistmoodi tööle. Ma olen seda kivihunnikut vaadanud eest ja tagant ning ahastnud, aga kui ma vaatan pilte, hakkab peas midagi justkui looma. Pilt on eilne, täna on seal juba palju ilusam. Ahastus on asendunud äratundmisega, et sellist hunnikut omades oleme me õnnega koos.

Tegelikult on ka see peenar tänaseks juba valmis, selle kitsa peenrajupiga ühendatud ja sealt edasi. Taimedki juba istutatud. Aga täna venis päev nii pikaks, nahkhiired vihisesid kõrvust mööda ja pilditegemisest ei tulnud pimedas midagi välja. Minu isiklik aiareegel nr. 1 välistab igasugused sirgjooned, kolmnurgad ja ringid. Ei mingit geomeetriat. Piltidelt võib küll muud näha. Tegelikult on see mul selline järk-järguline tegemine. Katsun tänavu siiski peenrad valmis saada. Kuidas selle taimekompositsiooniga on, eks see paistab tulevikus. Küllap ma neid lilli edasi-tagasi istutama hakkan, selles ma eriti ei kahtlegi.
Siin siis kallas. Ma ikka veel ei tea, mida siia istutada. Igaljuhul võsalõikamine päädis jõe riisumisega (lol siin veel riisumata). Midagi nii imelikku pole ma veel teinud. Ja üsna tulutu oli see töö ka, sest tänaseks oli saabunud mingi uus kõrkjas. Pealegi on siin paari nädala pärast tihe taimestik. Aga nii kole oli, ma lihtsalt ei saanud istuda, reha käeulatuses. Mees hüüdis ülevalt kaldalt iroonilisi loosungeid.

13.04.07

Justkui pisut pirtsakad

Päris esimesed lilled, mida ma siia aeda tõin, olid tulbid. Oli sügis 1999, tellisin mingist kataloogist tulbisibulad ja panin mulda. Õige aeg istutamiseks oli juba ammu möödas ning mõõtudelt sinivaalasarnase ja rasedana oli seda äärmiselt ebamugav teha. Aga maha ma nad sain ja kevadel särasin ja õitsesin koos oma väikese tita ja tulpidega. Igasugu iluaiandus tundus imelihtne. Järgmisel kevadel mina aina õitsesin ja õitsesin, tulbid, tuleb tunnistada, enam nii hästi ei õitsenud. Siinkohal mõtlen ma muidugi neid oma tulpe, sest mamma vanad talutulbid, ühed suured punased ja ühed väikesed valged, mis siin aastakümneid õitsenud, olid täies elujõus, rääkimata metstulbist. Tõeline ebaõiglus. Mu ekstraordinaarsed (nüüd ma muidugi tean, et ega ikka ei ole küll) lillekesed ei olnud küll lausa surnud, aga ühtki korralikku sibulat ka polnud. Kuus aastat olen ma neid nüüd solgutanud, iga sügis ikka paremini ja ei ühtki õit ning tänavu siis lõpuks ometi... Õienupud!


Greigi tulp "Oratorio".

.
Kaufmanni tulp "Giuseppe Verdi".
.
.

Nüüd on mul uued nikerdised. Pildi nimeks "Leia kaks ümaralehist alpikanni". Möödunud kevadel külvasin, siis oli neid neli. Tegelikult leiab need kannid pildi pealt üles küll, aga teades, et hallid jullad seal pildil on kuuseokkad, mille tuul lõkkest peenrale tõi siis, no tõesti, kui palju väiksem üks lill veel olla saab. Mitu aastat peab ootama, et siin õienuppu näeb?

10.04.07

Praegu õitsevad...

sajad sillad,
krookused

ja kollased kuldtähed.
Lumi- ja märtsikellukesed on kahjuks juba ära õitsenud. Samuti üks lilla krookus.


07.04.07

Projekt 2007

Projekt kõlab jube uhkelt, aga tänavu tuleb selle jõekaldaga midagi ette võtta.


Vanad ja uued lepad ehk teisisõnu võsa. Põhiliselt laiutab siin vereurmarohi. See on üldse kõige problemaatilisem koht aias. Ma polegi veel lõplikult välja mõtelnud, mis siin olema hakkab. Laudleht on praegu kõige tõsisem pretendent. Kindel on see, et lagedaks ma seda kallast ei võta, sest õngitsejatega mulle tõtt vaadata ei meeldi.

Järjekordne kallas. Siin ma märtsis juba natuke nökerdasin. Ehitusmeistrit minust ei saa. Käiku läksid kõik vanad katkised kõnniteeplaadid, mis rehealuses leidus. Ülespoole vedasin mulda ja külvasin muru. Allapoole plaanin istutada mingeid pinnakattetaimi, mis peaks need koledad plaadiservad ära katma. Enne kasvas siin lumimari, millest me juba mitu aastat oleme proovinud lahti saada. Arvata võib, et kasvab endiselt. Nii visa taime pole ma enne kohanud. Nüüd mees juuris veelkord, edaspidi, kui nina kusagilt pistab, lähen mürgiga kallale. Mulle igasugu mürgid küll ei meeldi, eriti veel nii jõe ligi, aga lapse väikse värvipintsliga natuke lehe peale...


Veel üks paha koht. Pildilt paistab tutikas kompostikast ja grillimise lepad. Need plaanis kuidagi ära varjata. Ettepoole ümber kuuse tahaks ka mingeid taimi, aga maa on siin nii neetult kuiv, isegi umbrohi ei kasva. Lugesin kusagilt, et laanesõnajalg elab sellistes tingimustes suht edukalt. Mõte ka panna suurte pottidega hostasid nii, et kaevan potid maa sisse, siis ehk kuusk ei võta kogu niiskust endale. Jälle kusagilt loetud, ei tea kas selline variant üldse toimib.

05.04.07

Lillede skanneerimine


Leidsin internetiavarustest ühe New Yorgi kunstniku kodulehe, kes skanneerib lilli. Väga huvitav. Muidugi pidin ma ka kohe proovima. Esimese (ilmselt ka viimase) katsetuse kohta hea küll. Lumikellukesed on imearmsad ja ajakohased ka. Pühad ju tulevad!

Kevadine hostapeenar

Ma mõtlesin neli aastat, mida siin aias siis teha ja peale pikka uuesti-, ümber- ja mittemidagitegemist sai otsustatud, et kõige paremini sobiks mulle ikkagi hostad. Ega see hostavaimustus on mul suht vana haigus, aga tõsisemalt alustasin möödunud aastal. Juurisime välja vanad tikripõõsad ja asemele tegime hostapeenra. Peenar on 12 m pikk ja 1,5 m lai ja istutasin siia 45 uut sorti, millede hankimisel tuli arvestada võimaliku näljasurmaga. Enne sai muidugi koostatud suur peenraplaan, mille tegemine oli omaette ooper (kui hästi või halvasti too plaan toimib, selgub alles aastate pärast). Nüüd on uus kevad ja ma ei jõua enam ära oodata hetke, millal hostad oma ninad mullast välja pistavad. Karta on, et kõiki taimi enam alles pole. Esimene pilt pärast lume sulamist oli küll armetu, ainult erinevad iminõgesed laiutasid.


Ja hästi elavad ka mürtudsüdamed.
Aias on mul 9 vana ja 2 uut õunapuud ning ideaalis tahaks ma kunagi iga puu alla üht hostapeenart, sõnajalgade ja igasugu muude varjutaimedega.