Viva la Mexico

Eile õhtul levis uudis, et asteekide iidse pealinna Tenochtitlan´i templist, mis asub tänapäeval täpselt Mexico City peaväljaku all, leiti väljakaevamistel kivisteel, mis viitas, et läheduses võib asuda asteekide viimase võimu omanud valitseja Ahuizotl´i haud. Nüüd näitavad radariuuringud steeli all pinnaseanomaaliaid ja on suur tõenäosus, et tegemist on matusekambriga. See on tähtis uudis, sest mitte ühtki asteekide kuningahauda senini leitud pole. Selline leid annaks palju juurde kõigele, mida me asteekidest teame, sest ega neid teadmisi pärast hispaanlaste puhastustööd väga palju polegi. Aga me teame, et asteegid olid kõvad aednikud. Kuulsad on nende "ujuvad aiad" ehk chinampa´d (neist võib-olla kunagi hiljem) ja nahuakeelne (nahua - asteekide keel) sõna tomatl on samuti kõigile tuttav. Peale heade köögiviljade kasvatasid asteegid ka palju lilli ning üks nende lemmikutest oli kindlasti daalia, mida samuti toiduks kasvatati (ka ravimtaimena epilepsia raviks). Daalia on seal kandis tähtis lill ka tänapäeval: tegemist siis Mehhiko rahvuslillega.

"Vuurvogel"

Daalia esimesed kirjeldused pärinevad hispaania konkistadooridelt 14. saj. ja tõenäoliselt on kirjeldatud puisdaaliat (Dahlia imperialis), mille nahuakeelne nimi on acocotli ja tähendab tõlkes veeroogu (nagu suhkruroog), sest kuni 6 meetri kõrguseks kasvava puisdaalia varred on seest õõnsad ja asteegid kasutasid neid nö. veetorudena.

Uuesti ilmus lill ajalooareenile 1789 kui Mexico Botaanikaaiast saadeti daalia muguljuurikaid Madriidi Kuninglikku Botaanikaaeda, kus neid hakati esialgu (nagu kartulitki) toiduks kasvatama. Kasvatati kolme liiki: sulgjat daaliat (D. pinnata), punast daaliat (D. coccinea) ja roosat daaliat (D. rosea), mis arvatavalt paljude tänapäeva daaliasortide esivanemad on. Kuna daalia muguljuurikad on suhteliset maitsetud, muutus kergelt hübridiseeruv lill peagi populaarseks dekoratiivtaimeks. 1791 sai daalia endale nime Rootsi botaaniku Andreas Dahli järgi.

1872 saabus Uuest Maailmast Hollandisse suur saadetis daalia muguljuurikaid. Selgus, et pikal reisil üle Atlandi olid pea kõik juurikad riknenud. Alles oli ainult 1, daalia "Juarrezii", kõikide kaktusdaaliate esivanem.

Daaliate looduslikke liike on ~30, sorte aga ligemale 60.000.

See 60.000 on mulle isiklikult küll vapustav number. Kuidas daaliafännid oma valikuid teevad?

"Ludwig Helfert"

´

Nüüd on meie aias ka kaks daaliat. Ärgitab fantaasiat ja paneb kujutlema kuidas Montezuma daaliasülemitega Hernán Cortés´i tervitama tormas, aga eelkõige olen ma mõelnud sellele, miks asteegid oma veristel tseremooniatel inimesi ohverdasid ja ohvrite väljalõigatud südamed daaliaõitega kaetud altaritele panid. Selle mõistmiseks olekski vaja, et äsjaavastatud anomaaliad asteekide Suure templi põrandas osutuks ikkagi arheoloogiliseks leiuks, mitte niisama maa-aluseks õnaruseks.

Erna retk

Ümber maja madistavad rohu sahinal norrakad, sakslased ja Scoutspataljon. Sugulane helistas (elab siit 500m kaugusel), et ka nende aeda olid mõned välismaised retkelised ära eksinud ja küsis, kas ma ikka nägin, et meie väravas üks kamp kinni võeti. Kahjuks ei näinud, asjatasin köögis, muidu oleks välkude sähvides hakanud sõduritest pilti tegema. Pauke ei kuule, aga mingit kummalist pasuna tuututamist küll ja üks sõjaväeauto on ~ viimased tund aega aia taga löristanud. Tuleb lõbus öö vist.

Hommikul: polnud mingit erilist sõda ja just rääkis raadios, et kinni pole veel kedagi võetud. Mine tea, mis seal väravas siis tehti. Meie jaoks on Erna retk lõppenud.

Lapsed ja liblikad

Täna on liiga palav - varjus 34°. Õues on võimatu olla ja tõttöelda pole toas ka palju parem. Jõgi on olematuks kuivanud ja akna all kalastab juba neljandat päeva üks sõbralik, pidevas õlleuimas onu, kes laste rõõmuks aeg-ajalt pikali kukub ja me kassidele kala söödab.


Olen päevade kaupa noorte inimeste kiremöllu jahutanud. Igasugu ekstsessid on kerged sündima. Viisakate lastena üritatakse teineteisele võimalikult arusaadavad olla: külalapsed ähvardavad valjult "ma lähen räägin emale ära". Mu oma laps teatab "ma lähen räägin tädi Katile ära". Kõigil kohe selge, kellele siis kaebama minnakse. Nii mul tulebki ema ja tädi Katina saalomonlikult soovitada aiatool pooleks saagida jne. Lõunastajate pildil on esiplaanil valge rõngaslill, mis rammusas pajas lolliks läks ja oma maksimumkõrgusele (60cm) veel teist niipalju juurde kasvatas. Aknast pilti tehes pole tast kuidagi võimalik mööda hiilida. Taamal on üks osa mu ajutisest peenrast, kus ma ikka ka olen püüdnud sättida asju nii, et igal ajal midagi õitseks. Ega ikka õitse küll, vähemalt mitte silmatorkavalt. Ma väga loodan, et siinne blogi annab mulle tulevikus natukenegi parema ülevaate nendest õitsemisaegadest ja aitab neidsamuseid aiakujunduse probleeme leevendada. Veel on pildilt näha, et koerale paremaid palakesi seekord ei kuku.


Sellistel kuumadel päevadel ja perioodidel, kus tegelikult mitte midagi teha ei viitsi, on õige aeg tegeleda eneseteraapiaga. Ei tea, miks ja millal, aga liblikaid olen ma kartnud niikaua kui mäletan. Nüüd, juba keskealisena julgen ma seda fakti vähemalt tunnistada ja tegelikult on kohati ka kerget paranemist märgata, sest enam ma oma pereliikmetele keevavee kannuga ainuüksi sellepärast ei lajata, et nende peakohal üks liblikas lendab. Emadusel on siin suur osatähtsus. Ma ei tea, miks kardetakse hiiri või ämblikke, aga ma tean, miks kardetakse liblikaid. I Hate Butterflies on mulle suureks toeks. Vähemalt saab sealt teadmise, et ma pole siin planeedil oma lollaka hirmuga ainus. Liblikaid ma ei armasta, armastan lilli ja liblikad armastavad ka lilli. Peaasjalikult neid mida ma natuke rohkem armastan. Siilikübar on me ühine lemmik. Selle pildi tegemine nõudis mult ebainimlikku eneseületust, aga ära tegin. Õudne, isegi lapsed naeravad mu üle.

Liiliad 3

Mõni aeg tagasi, kui siin kõvasti sadas ja vahepeal lausa tormiks kiskus, sai läbi häda mõned pildid tehtud. Kartused olid õigustatud, sest vihm ja tuul räsisid liiliad üsna olematuks.


Liilia "Citronella". Ei saa kahjuks selgust, kas tegemist aasia liilia, tiigerliilia või hoopis martagoniga. Igaljuhul üks kolmest või natuke kõigist. Juhtus just sel vihmasel ajal õitsema ja kogu oma ilus mul teda näha ei õnnestunudki. Lohutan ennast nüüd, et ehk polnudki väga ilus.
Pilt ka rohkem nagu mingist udukogust, aga vihma ladistas pähe ja oma eesmärki (et tuleval aastal ka teaks, et "Citronella") täidab küll. Vasakpoolse õie, mis pildile ei mahtunud, serva tagant paistab üks tundlapaar, omanikuks Lilioceris lilii. (Tutvumiseks liiliakukest pilte ka.) Olen küll korraldanud mõned massimõrvad, aga suurt ei aita.

Hiina trompet- ehk lehterliilia "Golden Splendour". Tegelikult ka juba õitsenud, aga lõhnab veel tänagi. Lugesin raamatust, et trompetliilia seemikud hakkavad juba 2. või 3. aastal õitsema ja tekkis kohe mõte proovida seda lille seemnest kasvatada. Eks näis, kas mingeid seemneid üldse tulebki. Igasugu seemnetega paljundamine on kahtlemata mu lemmiktegevus. Loodan, et kuna tegemist ikkagi hübriidiga, siis seemikutest tuleb miskit muud kui sama sort. Kuidas ja millal on küsimused, millele hakkan nüüd vastuseid otsima.

Katsed maskeerida kasvuhoonet

Selgituseks: meie issil on kurbi kogemusi sellega, kuidas lapsed läbi klaasi jooksevad ja nii sai me kasvuhoone endale toreda ohutuskuue. Tavaliselt olen küll mina see, kes luulutama kipub, aga kasvuhoone trellvooderdus on issi otsus, millest taganeda pole võimalik. Jääb üle vaid proovida neid võresid veidi varjata ja kasutada nö. lilleredelitena. Möödunud aastatel olen ma külvanud kasvuhoone äärde lõhis-mungalille (Tropaeolum peregrinum), mis tänavu kahjuks ei idanenud.
Võred on nüüd elulõngade päralt.



Mamma vana elulõng, mis millalgi u. 1990 välja läks. Tõenäoliselt võttis külm taime ära. Samas, maja seina ääres kasvasid veel kadakkaer ja kannikesed, mis olid sinna toredad padjandid moodustanud ja mis sisuliselt tähendas seda, et peenart keegi kunagi üles ei kaevanud. (Mamma oligi rohkem keskendunud juurviljakasvatusele.) Igaljuhul ei kasvanud seda elulõnga siin aias julged kümme aastat, kuni ma mõni aasta tagasi avastasin seina veerest ühe imeliku kasvu, mis teadjamate abiga sai elulõngaks tunnistatud. See kõlab küll uskumatult ja ma olen mõelnud, et võib-olla oli üks nirakas võsu igal aastal seal kannikeste all, mis lihtsalt kunagi välja ei paistnud, kuigi ka see on ebatõenäoline. Nüüd olen ma seda taime jõudnud juba kaks korda ümber istutada (esimene asupaik osutus liiga pimedaks) ja lõpuks oleme jõudnud ka õiteni. Senini ei teadnud ma isegi, mis värvi elulõngaga tegemist, teadsin ainult, et oli elulõng ja läks välja.


Kasvuhoone põhjaküljele istutasin möödunud aastal tanguutia elulõnga. Külvatud seemnetest tärkas 5 taime, millest 2 jätsin endale ja 3 kinkisin ära. Mu teine taim läks miskipärast kohe välja. Kevadel tundus, et ka kasvuhoone küljes pole enam midagi, aga lõpuks miski kasv ikka tekkis, mis tänaseks juba täiesti arvestatav. Isegi kaks õit on tekkinud ja kõrgust on ka piisavalt. Kogu see pildil olev pussakas kasvab üheainsa varre (?) otsas ja altpoolt niigi täiesti lagedana, on mõned alumised lehed ka kuivama hakanud. Kevadel sai taim endale suurel hulgal kõdusõnnikut ning loodame, et seal maas ka uusi pungi juurde tekib, millest uusi võrseid kasvatada. Muidu tundub see tanguutia elulõng küll väga kiire kasvuga olevat, eriti kui arvestada, et külvatud alles eelmisel aastal.
´
Siia kasvuhoone külge peaks veel tekitama mõned elulõngad. Kevadel ostsin väikeseõielise elulõnga "Paul Farges", aga seda ei raatsinud kasvuhoonet katma panna, sai endale palju auväärsema koha. See "Farges" on esimese hooga nii kiirelt kasvanud ja kui ta talve üle elab, saab tuleval aastal paljundama hakata ja alles siis kasvuhoonet varjama panna. Üldse peaks elulõngadega suuremat sõprust sobitama. Ma ikka veel natuke kardan neid taimi, mida talveks katma peab. Kuigi mu nö. aia-aastad on näidanud, et saab hakkama küll.

Liiliad 2

Teen aga pilte, aga kuidagi kirjutama ei jõua. Loodame, et selleks korraks on kiiremad ajad möödas ja ~ 30 pilti, mis blogi järjekorras ootavad, saavad ka üles pandud. Niisiis - veel liiliatest.


Kaevas lahke naabrinaine mulle üle-eelmisel sügisel mõned liiliasibulad. Mulle omaselt ei tormanud ma neid kohe maha istutama vaid panin nad kuhugi heasse kohta, hilisemaks toimetamiseks. Ja nagu ikka, kui mõni taim ootamatult me majapidamisse saabub, unustan ma selle taime sootuks. Seekord ka ja kui ma need sibulad siis ükskord rehest avastasin, olid nad ilmselt algselt mõnda aega mädanenud, hiljem oli külm ka üle käinud. Aga ära ikka ei raatsinud visata. Olin endale just ostnud raamatu "Liiliad aeda" ja sealt julgustust saades lammutasin sibulad laiali ja lõikasin vähegi kobedamate soomuste küljest kõik kahtlase ära. Põhimõtteliselt jäi alles peotäis soomusetükikesi ja kahe sibula keskelt sellised minisibulad. Panin kogu selle kupatuse turbaga kilekotti ja viisin sahvrisse. Kevadeks oli mul kotitäis väikeseid liiliaid. Tänavu õitsevad esimest korda need kaks minit. Ülejäänud on veel liiga noorukesed, aga tundub, et tuleval aastal saab mul neid ilusaid kollaseid liiliaid massiliselt olema. Sorti muidugi ei tea, aga pole tähtis ka. Selline siis mu esimene "liiliapaljundamiselugu".



Liilia "White Tiger", tekitatud möödunud kevadel Aiasõbrast. Ei saa alati kiruda neid kohalikke taimekauplusi, sest see on küll igati õige sort, mille eest Aiasõpra ainult kiita tuleks. Kõrgust on sel liilial umbes 130cm ja püsti ta paraku iseseisvalt ei seisa. Ma natuke kahtlustan, et mul enamus lilli liiga tihedalt istutatud, sest millegipärast kipuvad kõik kuidagi ebaloomulikult kõrgeks kasvama. Seda just seal ajutises peenras, sest uutes püüan enam-vähem by the book ja miski ei näi kidur ja veninud.
´
Varem olen ma kokku puutunud ainult krookusliiliate ja tiigerliiliatega ning nüüd sellised õitsevad iludused! Mul oli kujunenud arvamus, et liiliate kasvatamine on selline eriliselt raske ja keeruline. Mõne arvamuskujundaja nimbus on küll kõvasti kahvatunud.