Saabus sügis

Nädalavahetus möödus metsas. Hing igatses juba ammu rabasse ja hoolimata eilsest vastikust ja vihmasest ilmast, võtsin saba selga ja kihutasin. Männiriisikaid ma korjama läksin, aga mu suureks üllatuseks ei leidnud ainsatki. Olid ainult pilvikud ja lehmatatikud ning rabaservas massiliselt tuliriisikaid. Tatikud said omas mahlas sügavkülma, pilvikud ja tuliriisikad soolasin ära. Jube külm oli ja märjaks sain ma ka põhjalikult, aga sookailu, turba ja mändide lõhn nullis igasugused ebameeldivused. Mamma arvas vanasti ikka, et küllap must üks toksikomaan saab: no ei saanud, aga kõikvõimalikke lõhnasid naudin ma täiel rinnal jätkuvalt. Vanajumal on mulle suure nina ka kinkinud, võib-olla siis sellepärast.
´
Täna oli ilus ilm ja mul õnnestus oma teisele poolele selgeks teha, et kui me Raplamaale, mu lemmik-seenemetsa ei sõida, siis juhtub tõenäoliselt midagi jubedat. Läksimegi ja oli igati mõnus metsaskäik.
Tõsi, seeni küll eriti polnud, aga tundus, et hakkavad alles tulema, nagu ka eile rabas. Midagi siiski sai.


Sirmikud (Macrolepiota) läksid otse pannile ja on juba söödud ka. On ikka head seened küll. Jakob, pipstükk, muidugi ütles, et täiesti maitsetud. Osad sirmikud tundusid vanad ja need vist kuivatan ära. Ahnus ei luba ära visata. Ei ole enne seeni kuivatanud, aga proovin seekord selle seenekuivatamise ära.


Üks üsna haruldane, aga väga hea söögiseen on kollakas kukeseen (Cantharellus aurora). Paremgi veel, kui tavaline kukeseen. Nende seentega on see häda, et neid ei märka, on sambla sees peidus, tuleb nina maas uurida. Selle korvitäie korjasime me vaid mõnelt ruutmeetrilt. Ma kilkasin õnnest.

Kuuseriisikaid (Lactarius deterrimus) oli väga vähe, aga paar purki ikka saab. Ja nüüd olen nö. poliitiliselt ebakorrektne - mulle kuuseriisikad eriti ei meeldigi või vähemalt ei tekita nad mus ülevoolavat vaimustust. Pisikesed, marineeritud männiriisikad on minu arvates palju paremad. Mees kuulub sinna kuuseriisika fännklubisse ja see kausike pani teda kilkama (mitte just sõna otseses mõttes, ta selline vaikne ja tasane).

Mõned puravikud (Leccinum) ja põdramokad (Sarcodon imbrisatus) ajaloolises korvis, mis on tunduvalt vanem kui mina. Siit piltidelt paistab ka me köögilaud, mis on siinsamas seisnud 61 aastat. Vot sellised asjad mulle meeldivad. Aga mida ma nende põdramokkadega peale hakkan, ei tea , kuid jällekord ei lubanud saamahimu neid seeni metsa jätta. Pealegi ei tee põdramokad mulle kuidagi halba, kuigi mõnel pidid tekitama kõhuvalu ja seedehäireid. Teistega ma ilmselt inimkatseid tegema ei hakka, jäävad siis mulle personaalseks roaks. Või hakkaks hoopis lõnga värvima.

Kollane harik (Ramaria flava) ei ole vist ka väga tavaline seen. Neid tegelikult ei soovitatagi korjata, sest erinevatel hariku liikidel on raske vahet teha ja osad neist söögiks kõlbmatud. Muidu ma küll alati üürgan: ÄRGE KORJAKE SEENI, MIDA TE KINDLALT EI TUNNE!" Mu ema töötas terve elu kiirabis ja sealt teadmine, et seenemürgitus on tavalisem nähtus, kui üldiselt arvatakse. Ega ma päris kindel ei ole, kas tegemist on just kollase harikuga, küll olen ma kindel selle konkreetse seene ohutuses, sest olen samast kohast harikut juba aastaid korjanud nii, et katsed on iseenda peal ära tehtud. Pajaroa sees imehea.

Ja muidugi metsamineku peaeesmärk - kollariisikas (Lactarius scrobiculatus) e. rahvakeeli võiseen. Jäävad vette homset kupatamist ja marineerimist ootama. Paljudele need seened ei meeldi, et sellised limased. Arusaamatu!

´

No jah - tundub ju, et seeni küll. Metsas tundus, et pole peaaegu üldse, aga tavaliselt tuleb seal vaid mättale istuda ja korvid täis korjata. Täna tuli ikka natuke ringi ka kõndida: tulevase tugitoolisportlase Jakobi õuduseks: pea kaks tundi padrikus oli tema jaoks liig mis liig ja isegi fakt, et meiega oli kaasas ta lemmiksugulane, ei teinud asja kergemaks. Ma ei saa aru, miks tänapäeva lapsed ei taha õues olla. Kodust ta seda õppinud ei ole. Hakka või uskuma, et mõni kommides ja krõbuskites leiduv aine seda tekitab.

Isehakanud Lillekasvatajale

Avastasin just, et lõpuks ometi on Hollandi lillesibulakaupmehed kaardi pealt raha maha võtnud, senini oli aina broneeritud ja mulle hakkas juba tunduma, et need sibulad ei tulegi. Nüüd olemine jälle lootusrikkam. Ja siin minu seemnepakkumine Isehakanud Lillekasvataja valgesse peenrasse:


Suureõiene kellukas ehk kurekatel (Campanula persicifolia) "Alba". Selline u. meetrine kena lill. Kuigi jah, tänavu olid kõik lilled minumeelest ebanormaalselt kõrged. Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt lühemaks kasvanud.

Astilbed

Kõige esimese astilbe ostsin turult ühe toreda tädi käest. Astilbed olid tol hetkel mulle väga uus nähtus, nii ma teda tõstsin ühest kohast teise ja tuleb tunnistada, et ega see taim mulle selle eest tänulik ole. Vähemasti pole ta senini õitsenud. Järgmistega on pisut paremini läinud.

Hiina astilbe (Astilbe chinensis) "Superba". Õitseb veel praegugi. Kahjuks ei ole nii kõrge, kui lootsin. Aga anname taimele aega me aiaga kohanemiseks.

Thunbergi astilbe (A. thunbergii ) "Moerheims Glory". Juulikuine pilt. Esimene astilbe, mis õitsema hakkas. Siin aias teist aastat. Kahjuks õitses küllaltki ruttu ära, millest oli siiralt kahju, sest sobis hostade vahele väga hästi.

Arendsi astilbe ( A. ×arendsii) "Snowdrift". Ka nooruke taim, aga õis õnnestus ära näha (pilt samuti juulist).

´

Hetkel õitseb veel arendsi astilbe "Fanal", aga ilm on nii vihmane ja ma ei taha minna õue pilti tegema. Pealegi on too "Fanal" vist liiga pimedas ning eriti uhke välja ei näe. Järgmisel kevadel tuleb talle parem koht leida. Samuti ei õitsenud tänavu kähar astilbe (A. ×crispa) "Perkeo". Istutatud ka alles suve alguses. Küllap siis järgmisel aastal.

´

Aias kasvab veel kaks jaapani astilbet (A. japonica) "Red Sentinel" ja "Peach Blossom", aga nende lilledega on lugu väga nutune. Isehakanud Lillekasvataja kirjutas hiljuti oma blogis Romeost. Meie kohalikud romeod e. Villu ja Loki leidsid, et jaapani astilbed on just need taimed, mille kohal jalga tuleb tõsta - võidu. Eks need jäid raja peale ette ka. Loodame, et nii kanged vennad ei olnud ja järgmisel aastal ikka midagi sealt tuleb, kuigi üsna kollased nägid lilled välja juba kuu aega tagasi.

´

Astilbede hingeelu on mulle ikka veel tundmatu.

Päevalilled

Väike käik naabrite juurde.


Uhked päevalilled...

... ja mesilasi oli massiliselt, kuigi...

... külm oli lilli juba pisut näpistanud.

Veel lillesibulaid

Eile saabusid Plantexist tellitud lillesibulad.
´
Vanasti oli siin aias igasugu krookuseid, aga kõik on kuhugi kadunud. Vähemalt tänavu kevadel õitsesid ainult mingid valged ja needki paiknesid kuidagi üksikult ning juhuslikult murus.



Seekord leidsid meile tee dalmaatsia krookus (Crocus tommasinianus) "Ruby Giant", kuldõieline krookus (C. chrysanthus) "Blue Pearl" ja kevadised krookused (C. vernus) "Grand Yellow" ning "Remembrance". Natuke lauke ka: kuldlauk (Allium moly) ja mäestiklauk (A. oreophilum). Ei midagi erilist, aga alustuseks väga hea.
´
Nüüd tuleb kooli minna, sest lapselt varastati eile telefon ära ja ema peab nüüd minema puid ja maid jagama. Vastik, vastik.

Appi, kits!

Meil juhtub alati veidraid või uskumatuid asju. Nagu ka täna. Nautisime niisama õhtut, kui helistas mulle mu isa: "Kuule, ma toon sulle kitse!" Ma mõtlesin, et nali, aga võta näpust, siin see kits on.


Isa töötab mul Jõelähtme golfiklubis ja sinna see kits täna hommikupoolikul jalutas. Lähiümbruse kolmes külas keegi kitse omaks ei tunnistanud. Õhtul selgus mu hullult loomaarmastajale isale tõsiasi, et ta peab kitse endaga kaasa võtma, sest ta ei saanud signalisatsiooni sisse lülitada ega koju minna, kui kits ruumides ringi kihutas. Ja looma ööseks välja jätta ka ju ei saa. Kole, külm ja pime öö. Ma olen täiesti sõnatu. Võttis mu isa kätte, toppis kitse autosse ja tõi meile, ~ 25 km kaugusele.

Meil ju vana laut olemas. Ja mis siis, et me oleme selle tänaseks enam-vähem puhtaks rookinud ja hoiame seal nüüd vana mööblit ja muud kila-kola, mis tubadest välja visatud. Kusagilt teepealt, kellegi xyz´i käest oli natuke heinu ka hankinud. Homme hakkab tõsisemalt omanikku otsima. (Mul on jätkuv närvivapustus.) Ma ikka uurisin, et kas siis kitse kuhugi lähemale ei saanud jätta, aga mingid kohalikud olid teinud ettepaneku, et "too siia, ajame vardasse" ja selline jõledus on välistatud. Meie vana laut tundus kõige turvalisem. Kui isa omaniku üles leiab, viiakse kits pidulikult autoga tagasi. Kuigi mulle tundub, et omanikule tehakse enne vähemalt DNA proov, et asi ikka väga kindel oleks ja armas loomake ei satuks kurjade ja valelike inimeste kätte. Aga kõige rohkem hirmutab mind mõte, et kui omanikku ei leita...

´

Teised juba magavad, isa läks ka koju ja mina, õnnetu, (ka küll loomaarmastaja, aga mitte niiväga)joon kibuvitsa teed ja mõtlen , et kas kitsele peaks ööseks tule põlema jätma. IRW Ja mis ma temaga homme peale hakkan ning veel umbes tuhat küsimust söögist, joogist ja pehmest pesast. Ootamatult farmiomanikuks ja kits seisab diivanil ning mökitab.

´

PS. Jakob küsis enne, et kas ta võib homme kitsega jalutama minna. :lol Linnavurle kalduvustega maakad! Ei, no eriline perekond.

Esimesed sügisesed sibulad

Tulemas on lillesibulad hr. Savisaarelt, Plantexist ja Hollandist, aga poodi minnes ei suutnud ikka vastu panna. Pealegi on kevadlilli meil väga vähe.

Läksin ostma valget sügislille, aga riiulite vahel kolades tekkis mõte, et Kaufmanni tulbi "Giuseppe Verdi" kõrvale tuleb kindlasti tekitada ka teine sama sordirühma tulp. Ja kui Verdi juba on, siis kõige sobilikum oleks "Johann Strauss". Väga musikaalne kooslus. Ka avastasin, et aias pole tavalist kollast nartsissi. Tegelikult ongi ainult kaks: poeedinartsiss ja miski, mille pilt on blogi päises ja mulle tundmatu. Neid on muidugi selle eest hästi palju. No jah, ja kuna ma juba poes olin, ostsin ühe laugu ka e. siis varreka laugu (Allium stipitatum) "Mount Everest".

Kanna

Sel kevadel ostsin nö. prooviks ühe kanna. Ei hakka siinkohal pikalt jutustama kaupmeeste eksimustest (ostsin kirjute lehtedega punaseõielise isendi), sest teadagi, kuhu need esimesed vasikad lähevad. Tegelikult olen selle lille üle üpriski õnnelik, sest kui sa pole varem oma ihusilmaga ühtki kannat näinud, on üsna ükskõik, mis värvi õied või lehed tal on.

Pildid on tehtud 10. augustil, mil kanna õitsema hakkas. Tänaseks, kuu aega hiljem, kasvatab lill jõudsalt seemneid ning ma ei teagi, kas õievarred tuleks ära lõigata või mitte. See uus tutvus on olnud täis rõõmsaid üllatusi. Veel juulis ei edenenud lill üldse, oli püsivalt selline, nagu ta kevadel potis tärkas. Augusti alguses otsustas hoogsalt kasvama hakata. Ja ka õitsema, mis üllatas eriliselt, sest olin foorumitest lugenud, et on täiesti tavaline nähtus, kui kanna esimesel aastal ei õitse.

Kummalises veendumuses, et õisi nagunii ei tule, sai kannale lisaks istutatud veidras koosluses suvelilli, millest ma juba varem kirjutanud olen. Kokkuvõtteks ei paistnud kanna sealt pusast õieti väljagi. Aga edaspidi olen targem ja kui mul õnnestub too lill ületalve hoida, siis sellist lollust enam ei tee. Selle lille juures on kõik uhke ja ilus, kõrvale ei vaja ta kedagi, isegi siis, kui ei õitse.

Täna aias

Tegin täna fotokaga väikese ringkäigu.


Kevadel ostetud väikeseõieline elulõng "Paul Farges" üllatab esimeste õitega. Ukrainast pärit sort, millel Lääne kaubanduses ka teine nimi - "Summersnow". Rohkem saab sellest elulõngast lugeda siit. Ma ei uskunudki, et ta tänavu õitsema hakkab, sest kevadel oli üsna tilluke ja rääbakas. Tänaseks on elulõng kasvanud tublisti üle meetri ja kaetud paljude õiepungadega. Loodame, et tuleb pikk ja soe sügis, et Fargesi õisi kauem imetleda saaks.

Eriti hea ja väärtuslik maapirn e. topinambur. Mida kõike maapirnist teha saab: suppi ja salatit. Isiklikult suhtun ma maapirni küll kui umbrohtu, sest paraku kasvab ta ikka seal, kus tahab, mitte seal, kus mina teda kasvamas näha sooviks. Seda taime aeda tuues, peab asukoht olema küll õige hoolikalt läbi mõeldud, sest lahti pole tast enam võimalik saada. Siin pildil on üks mu maapirni kasvukohtadest, kust ma teda kolm aastat edutult eemaldasin. Tänavu andsin alla - las kasvab siis siin ka. Ikkagi väärtuslikeim juurvili! Ja sügisese lillena ka arvestatav tegelane.

Sügislilled (Colchicum)on ühed mu suured lemmikud. Siit õunapuu alt sai omal ajal ka justkui kõik välja kaevatud ja parematesse kohtadesse pandud, aga midagi jäi ikka maha ja täna kasvab pareminigi. Plaanis on tekitada ka mõned valged sügislilled. Ja nagu kõikide teiste asjadega: küllap tulevad ka täidisõielised jne. Tegelikult peaks minema panka röövima.

Nagu ma juba maininud olen, on me aia vallutanud peiulilled. Ja oh seda üllatust, kui täna avastasin, et sealt peiulillede vahelt võib muudki huvitavat leida. Süstjas neiusilm (Coreopsis lanceolata), mille olemasolu ma sootuks unustanud olin, oli eemalt ka justkui tagetes, aga lähemalt ikka "Sterntaler". Seal nad siis nüüd kahekesi õitsevad. Järjekordne aiakujunduse ime. Hea, et tagetesed üheaastased on, muidu peaks hakkama jälle midagi ümber istutama.

´

Nüüd jälle õunu korjama. Häbi tunnistada, et selline hea õun, nagu "Valge klaar" on meil üks põhilisi kompostikomponente, aga kolm inimest nelja suurt klaari juba tühjaks ei söö. Õnneks saab klaari aeg kohe, kohe läbi. Siis tulevad muidugi teised. Ja kurke tuleb ikka veel. Ära perenaisetsema.

Kooli

Jakob on nüüd siis ametlikult 1. klassi õpilane. Imelik küll, sest alles ta ju sündis ja juba kooli. Mees ise on rõõmus ja rahulolev, emme erakordselt ärevil ja issi emme ärevusest silmnähtavalt tüdinenud. Aktusel natuke ringi piiludes tundus see olema üldlevinud seisund: rõõmsad lapsed, närvilised emad ja väsinud olemisega isad. Vanavanemad lahistasid nutta. Aga tühja need täiskasvanud - peaasi, et lapsed õnnelikud on.

Ja nagu ühele mehele kombeks: pärast pidulikku osa käisime naabritüdrukule (nüüd ka klassiõde) lilli kinkimas, ikka ülikond seljas ja nina püsti läbi lompide. Ainult lips võeti ära, olla kägistanud ja üldse liigne formaalsus. Lips pandi tasku sellisel moel, et natuke ikka näha oli, nö. elegantse lohakusega ning mis pani mind mõtlema, et ilmselt oli oluliselt suurem vajadus ennast ülikonnas neiu vanaisale näidata kui tahe tüdrukule lilli kinkida. Meeste värk!

´

Vahepeal olen ikka remonditsenud ja talveks valmistunud st. tekitanud uusi toalilli, et lilledega nokitsemise kirg talvekuudel ei jahtuks. Ruumi on ka nüüd rohkem. Kahest mõnusast inglismaisest lillepoest on tänaseks taimed kätte saadud. Olen igati rahul. Kuna mulle poodides kolada ei meeldi (väga ebanaiselik vist?), siis igasugu netipoed on minu jaoks tõeline õnnistus. Dibleys Nurseries on koht, mis tegeleb gesneerialiste sugukonnast pärit taimede (varjukannikesed, keerdviljakud jne) kasvatamise ja hübridiseerimisega (mõnevõrra ka begooniate ja teiste lilledega). Mees vaatas postipakki ja mainis, et "näe, Dibley vikaar on sulle paki saatnud". Kuna Jakob kogub kaktuseid (Mu kadunud ema kirg. Kuna ta mu ema näinud ei ole, siis on see tõbi vist geenidega kantud ja käib üle põlve), siis ei saanud tedagi osturallillt maha jätta, selleks sobis hästi Westfield Cacti, koht mida ma igati kiidan, sest taimed olid üle ootuste suured, isegi väga suured ja ilusad ning mis põhiline - nimedega. Mitte nagu kohalikus kaubandusvõrgus, et okastega (ja tõenäoliselt mingi jõleda kahjuriga) taime nimi on "kaktus".

´

Et aiablogis aiast ka juttu teha: kasvatan igal suvel tageteseid, vanaisa lemmiklilli. Ise ma küll eriline tagetesefänn ei ole, aga see on selline traditsioon, tema maja see ju oli ja tagetes trepi kõrval on justkui kohustuslik element. Tänavu läksin ma nende peiulillede külvamisega pisut liiale, neid jagub küll igale poole, isegi hostade vahele. Selline küllus häirib päris kõvasti. Pildil, ahtalehise peiulille taga on mu elu esimesed kosmosed. Oi, oi kui kõrged. Eks aeg näitab, kuidas ja millal (kui üldse) ma nende suvelilledega sõbraks saan. Senini on küll kõik mu siirad üritused suht sinnasamusesse läinud.

´

Katsun nüüd oma emade koolistressist üle saada ja end sibullillede lainele lülitada. Järgmine tellimus tuleb siit.