aga hallhaigur (Ardea cinera) käis õhtul ikka vaatamas. Ma hiilisin mööda kallast, ühes käes fotokas, teises taldrik kartuli ja hakklihakastmega ning üritasin meeleheitlikult üheaegselt süüa ja pilti teha. Ma kujutan ette kuidas haigur lendas pärast koju ja rääkis naisele: "Ah, käisin seal valge maja juures, kala ei saand, aga see hull eit jälle tõmbles seal roostikus ja...".
Mõnes mõttes on sellised asjad ka päris head eksistentsi õigustajad, aga neid mõtteid ma praegu mõlgutama ei hakka. Kõrval on vana kadakas, mille mu kadunud ema kunagi aeda tõi ja ütles, et "kasvama see nagunii ei lähe", aga läks. Ajalugu kui palju. Ja nii need kadunud kõik edasi elavadki.
Ja selles laugus jääb edasi elama (kui külm ära ei võta) üks rikas, kena ja haritud daam. Tõenäoliselt on tal ilus ja uus maja ning kaunilt kujundatud aed, selline koht, kuhu lihtsalt kohe ON alandav kompostihunnikut teha. Ja mida siis teha oma üleliigse staffi ning umbrohuga? Õnneks on siin külas ka talupidajaid, selliseid kellel on lehmad ja sõnnikuhunnik ja muud jubedad asjad ja kelle aeda justkui kohe peab oma sodi viskama. Ümber selle maja on küll hektarite viisi tühja maad, aga kultuurne inimene ei viska ju sodi kuhugi põllule, kust see välja paistab, palju mõtekam on visata prügi otse üle kuuseheki. Tee peale ei paista ja kodust suht kaugel, nii ei oska keegi sind kahtlustadagi. Oh heldust (loe: ingl. hell), mõningaid inimesi ma kohe tõesti ei salli. Aga asja positiivse küljena leidis mu naabrinaine umbrohu hulgast ka laugud. Nüüd on mul ka.
Hostapeenar võtab üha rohkem ilmet. Õevase murtudsüdame ja ühe iminõgese vahel turritab võilille leht. Ma kolasin kunagi netis ja leidsin mingi seemnepoe, kus müüdi võilille seemneid. Ja üsna kopsaka summa eest. Kui ma õieti mäletan, asus see pood füüsiliselt vist Austraalias. Irw. Hosta on "Frances Williams" ja puu all on aed-kuutõverohi. Teisel pool puud, mida küll pildil näha pole, on mul kasvamas harilik kuutõverohi. Midagi nendele kuutõverohtudele siin siiski ei meeldi, sest kuidagi kidurad näevad nad välja. Vanasti kasvas too harilik kuutõverohi meil teises peenras ja oli kohe väga palju kobedam. Aga võibolla pole nad ka veel täit jõudu kätte saanud, ma ei tea, kas kalendriaeg on veel varane või tahavad ka kuutõverohud paar aastat kohaneda, enne kui õiget nägu teevad, sest see peenar on mul ju alles möödunud aastast.
Siin mõned mu uued hostad. Tagareas vasakult "So Sweet", H. fortunei "Aureomarginata", "Cherry Berry" ja "Twilight". Ees "Blue Angel". Ja õunapuudelt langeb õielehti nagu lund. Nüüd ma pean nuputama hakkama, mida siia vahele istutada. Võibolla ei pane midagi, must muld on ka ilus, kui ainult rohida viitsiks.
Üks mu suurtest lemmikutest on kõige tavalisem ojamõõl. Käisin mõni aasta tagasi spetsiaalselt võpsikus, mees labidaga ja laps kotiga kaasas. Lapsepõlvest oli ähmaselt meeles koht, kus ojamõõla kasvas, ning mul oli suur tahtmine taim endale aeda saada. Natuke kartsin, et ehk hakkab hirmsasti paljunema, aga senini pole hakanud. Ma ikka veel naudisklen.
See peaks olema vist küpress-piimalill. Kirjas ka kurjas invasiivsete taimede nimekirjas. Aga sealt nimekirjast on mul üht-teist muudki aias ilutsemas. Selline armas taim minu meelest. Tekib kohe tahtmine sinna patja pikali visata. Pärast ilmselt ei oleks enam nii armas. Ja muidugi paistab ka üks me põhiline umbrohi - meelespea. See valge isend on küll selline äbar, talle piimalill vist väga ei meeldi. Ühel kevadel ma rohisin kõik meelespead ära ja olin hiljem paanikas, mõtlesin, et mille kuradi pärast ma seda küll tegin, nüüd mul meelespäid enam polegi, aga umbrohi teatavasti ei hävine.
Ja veel üks suvekuulutaja. Ja jälle roosa. Roosa ei kuulu just mu lemmikvärvide esi-, ütleme kaheksakümnesse. Ma justkui ka püüan vältida neid roosade lillede taimi ja seemneid. Aga neid pilte vaadates... No ma ei tea. Müstika.
