2008

HEAD UUT AASTAT!

Sügis ehk kuidas arendada keskkonnatundlikkust

Sügis teeb mind, niigi melanhoolset tüüpi, veelgi depressiivsemaks. See depressioon on küll rohkem selline loodusnähtus, lugu sellest, kuidas aastaajad vahelduvad pidevalt ka inimese sees ja ega ma ise seda miskiks traagikaks peagi.


Lihtsalt - kui loodus su ümber suremas on, tundub kuidagi kohatu naudiskleda ja ringi kilgata. Matustel me ju reeglina nalja ei viska, isegi vihavaenlase matustel mitte. No vähemalt, mitte meie kultuuris või mitte avalikult. See kõik ei tähenda muidugi, et sügises oma ilu ja võlu pole. Sügis on minu jaoks tõsine aeg, tunnistus sellest, et asjad kulgevad ainult mööda omi kindlaksmääratud radasid. Kuigi jah, sõna "depressioon" on vist siiski ilmne liialdus, nimetagem seda hoopis ängiks või mingiks paratamatuse tunnetamiseks. Ning kui su poeg käib kolm korda päevas valjult lauldes dušši all ja alati kulmineerub laululugu sõnadega "And if You go, I wanna go with You. And if You die, I wanna die with You...", muutub sügis veel ängistavamaks (eriti koolivaheajal).

Hea vahend enda turgutamiseks on kahtlemata multikad. Eriti Ghibli stuudio filmid. Animesõbraks sain ma ~6 aastaselt, kui üks mu sugulane ühel õhtul meile multikat vaatama tuli. Ma ei mäleta enam, mis põhjustel seda filmi just meil vaatama pidi, aga suur oli mu imetlus: esiteks oli muidugi juba iseenesest tegemist sellise erakordselt suure inimesega (ta on must 8 aastat vanem ka), kes julges õhtul pimedas üksi õue minna ja puha ning filmivalik oli ka otse kümnesse:


"Da nao tian gong". Eesti keelde selle filmi nime vist tõlgitud polegi, inglise keeles "Uproar in Heaven", põhineb kuulsal Wu Chengeni romaanil "Teekond läände". Mu teravaim filmielamus. Võib-olla ma väga ei liialdagi, kui ütlen, et mu teravaim elamus üldse: igaljuhul on see õhtu ja see film jätnud mu ajju kaugelt rohkem jälgi kui miski muu mu lapsepõlvest. Nonii, mu lugupeetud sugulane, kas Sa ise ikka mäletad seda filmi?

Ah jah, multikad: Digimoni olen ma nõus siis vaatama, kui keegi winchesteriraudu vastu mu meelekohta surub. See kehtib paljude multikate puhul. Väga vaevaliselt läheb ka hommikune kohustuslik Yu-Gi-Oh (sellest kaartide värgist ma parem ei räägigi) ja Disney´t ei armasta ma ka. Hoopis teine tase on Miyazaki oma ükskõik millise filmiga. "Minu naaber Totoro" võiks olla küll ka siin maal kättesaadav, aga selle meie filmileviga on nagu on ja mul on väga kahju, et lapsed ei saa vaadata seda sama Totorot või "Kiki kullerteenust" (Jakobi konkurentsitu lemmikfilm) eestikeelsena.

Miks ma sellest kõigest aiablogis kirjutan? Ghibli stuudio filmid käsitlevad alati ka nö. öko-teemat. Ja mis aiapidaja ma oleksin, kui see mulle põrmugi korda ei läheks, isegi siis kui igasugune keskkonnateadlikkus on selgelt muutunud trendikaubaks ja suureks bisnissiks. Teema on meil hetkel ajakohane ka, sest kohe on me aia taha kerkimas uus elamurajoon ja alles hiljuti teatati, et siia hakatakse ehitama jalgrattateed. Probleem on tõsine: liiklus tihe ja õnnetutel jalgratturitel ning jalutavatel emadel ja koolilastel liikumine ohtlik. Ma ei vaidlegi vastu, aga tegelikkuses tähendab see ka mõnda tonni betooni ja asfalti sinna, kus praegu kasvavad luigelilled. Need samused Ghibli filmid õpetavadki lapsi asju ka teisest küljest nägema ja õigus on ju mõlemal poolel. Nüüd me siis vaatamegi Jakobiga üht Ghibli teise mehe, Isao Takahata filmi "Pom Poko" ja arutleme tõsiste asjade üle. Film ise on naljakas ja tulvil Jaapani mütoloogiat, mis mulle antud hetkel eriti peale läheb. Jakob on jõudnud suur tarkuseni, et paha ei olegi ainult paha ja hea pole ainult hea. Ja esimene katsetus blogisse videot postitada, on nüüd ka tehtud.

Astrid

Kunagi teen ma endale kindlasti selgeks, mis on mis: kas kaunis aster (Aster novae-angliae) või õiekas aster (A. novi-belgii) või hoopis mõni muu aster. Siin mõned sügisesed pildid, tehtud nii minu kui naabrinaise aias. Kevadel ostetud kaunis aster "Andenken an Alma Pötschke" ei jõudnudki õiepungadest kaugemale ja ilus punane sort "Jenny" õitses ära ilma, et ma oleks märganudki. Väga laiskadel aiafännidel ikka juhtub. Vaatamata juba möllanud külmadele õitseb hetkel aias veel vitsaster (A. lateriflorus), aga noorukesena jääb tal veel fotogeensusest puudu.

Lõpuks ometi! www.eurobulb.nl

Eile õhtul ilmusid mu postkasti arve Hollandist ja teade postkontorist, et on saabunud hr. Savisaarelt tellitud sibulad. Pakiteate servale oli usin postitöötaja pastakaga kirjutanud, et 29. septembril on postkontor suletud. Selline otstarbekas informatsioon, eriti 1. oktoobri õhtul. Ega ma postitöötajaid kiru, rohkem ikka Eesti Posti kui sellist, aga võib-olla kirun postitöötajaid ka, sest selle 3 km, mis mind postkontorist lahutab, kõnnin ma maha vähem kui poole tunniga. Autoga postiljonil kulub selleks 4 päeva. Hollandist tuli ka korrektsuse mõttes tühipaljas paberarve ja ei mingeid sibulaid. Tegi kohe närviliseks. Sibulad jõudsid alles täna kohale, kulleriga, uhkelt ja otse treppi.



"Uudishimu tappis kassi." See on küll üks õige väljend: kõik uus tuleb põhjalikult läbi uurida. Lillesibulad õnneks ei tapa (mõni ehk süües tapaks), aga herr Viktor on kunagi oma pea saunaahju ka pistnud: uus ahi oli ja nii põnevalt pragises. Ei saanud pakki õieti lahtigi, nii ägedalt pisteti nina vahele, lõika või kogemata vurrud maha.


Siin need hollandlased siis ongi! Kõige pealmine Isehakanud Lillekasvatajale. Kott kergelt rebenenud - ainult sellepärast, et ma sündisin lihtsalt natuke vale tähtede seisu ajal. Ma lähemas tulevikus blogin siin sellest, kuidas mul tavaliselt taimevahetused kulgeva. Kogemuste põhjal ma sisimas arvasin, et ega need sibulad kohale jõuagi: kui sa oled lubaduse andnud, teeb saatus kõik selleks, et sa seda lubadust täita ei saaks. Vähemalt korralikult mitte. Iseenesest, mis siis, et kott natuke lõhki, aga see on nii tüüpiline. Ja ainult see kott, ei ükski teine. Praegu ajab see mind küll naerma. Fataalne värk.

Saabus sügis

Nädalavahetus möödus metsas. Hing igatses juba ammu rabasse ja hoolimata eilsest vastikust ja vihmasest ilmast, võtsin saba selga ja kihutasin. Männiriisikaid ma korjama läksin, aga mu suureks üllatuseks ei leidnud ainsatki. Olid ainult pilvikud ja lehmatatikud ning rabaservas massiliselt tuliriisikaid. Tatikud said omas mahlas sügavkülma, pilvikud ja tuliriisikad soolasin ära. Jube külm oli ja märjaks sain ma ka põhjalikult, aga sookailu, turba ja mändide lõhn nullis igasugused ebameeldivused. Mamma arvas vanasti ikka, et küllap must üks toksikomaan saab: no ei saanud, aga kõikvõimalikke lõhnasid naudin ma täiel rinnal jätkuvalt. Vanajumal on mulle suure nina ka kinkinud, võib-olla siis sellepärast.
´
Täna oli ilus ilm ja mul õnnestus oma teisele poolele selgeks teha, et kui me Raplamaale, mu lemmik-seenemetsa ei sõida, siis juhtub tõenäoliselt midagi jubedat. Läksimegi ja oli igati mõnus metsaskäik.
Tõsi, seeni küll eriti polnud, aga tundus, et hakkavad alles tulema, nagu ka eile rabas. Midagi siiski sai.


Sirmikud (Macrolepiota) läksid otse pannile ja on juba söödud ka. On ikka head seened küll. Jakob, pipstükk, muidugi ütles, et täiesti maitsetud. Osad sirmikud tundusid vanad ja need vist kuivatan ära. Ahnus ei luba ära visata. Ei ole enne seeni kuivatanud, aga proovin seekord selle seenekuivatamise ära.


Üks üsna haruldane, aga väga hea söögiseen on kollakas kukeseen (Cantharellus aurora). Paremgi veel, kui tavaline kukeseen. Nende seentega on see häda, et neid ei märka, on sambla sees peidus, tuleb nina maas uurida. Selle korvitäie korjasime me vaid mõnelt ruutmeetrilt. Ma kilkasin õnnest.

Kuuseriisikaid (Lactarius deterrimus) oli väga vähe, aga paar purki ikka saab. Ja nüüd olen nö. poliitiliselt ebakorrektne - mulle kuuseriisikad eriti ei meeldigi või vähemalt ei tekita nad mus ülevoolavat vaimustust. Pisikesed, marineeritud männiriisikad on minu arvates palju paremad. Mees kuulub sinna kuuseriisika fännklubisse ja see kausike pani teda kilkama (mitte just sõna otseses mõttes, ta selline vaikne ja tasane).

Mõned puravikud (Leccinum) ja põdramokad (Sarcodon imbrisatus) ajaloolises korvis, mis on tunduvalt vanem kui mina. Siit piltidelt paistab ka me köögilaud, mis on siinsamas seisnud 61 aastat. Vot sellised asjad mulle meeldivad. Aga mida ma nende põdramokkadega peale hakkan, ei tea , kuid jällekord ei lubanud saamahimu neid seeni metsa jätta. Pealegi ei tee põdramokad mulle kuidagi halba, kuigi mõnel pidid tekitama kõhuvalu ja seedehäireid. Teistega ma ilmselt inimkatseid tegema ei hakka, jäävad siis mulle personaalseks roaks. Või hakkaks hoopis lõnga värvima.

Kollane harik (Ramaria flava) ei ole vist ka väga tavaline seen. Neid tegelikult ei soovitatagi korjata, sest erinevatel hariku liikidel on raske vahet teha ja osad neist söögiks kõlbmatud. Muidu ma küll alati üürgan: ÄRGE KORJAKE SEENI, MIDA TE KINDLALT EI TUNNE!" Mu ema töötas terve elu kiirabis ja sealt teadmine, et seenemürgitus on tavalisem nähtus, kui üldiselt arvatakse. Ega ma päris kindel ei ole, kas tegemist on just kollase harikuga, küll olen ma kindel selle konkreetse seene ohutuses, sest olen samast kohast harikut juba aastaid korjanud nii, et katsed on iseenda peal ära tehtud. Pajaroa sees imehea.

Ja muidugi metsamineku peaeesmärk - kollariisikas (Lactarius scrobiculatus) e. rahvakeeli võiseen. Jäävad vette homset kupatamist ja marineerimist ootama. Paljudele need seened ei meeldi, et sellised limased. Arusaamatu!

´

No jah - tundub ju, et seeni küll. Metsas tundus, et pole peaaegu üldse, aga tavaliselt tuleb seal vaid mättale istuda ja korvid täis korjata. Täna tuli ikka natuke ringi ka kõndida: tulevase tugitoolisportlase Jakobi õuduseks: pea kaks tundi padrikus oli tema jaoks liig mis liig ja isegi fakt, et meiega oli kaasas ta lemmiksugulane, ei teinud asja kergemaks. Ma ei saa aru, miks tänapäeva lapsed ei taha õues olla. Kodust ta seda õppinud ei ole. Hakka või uskuma, et mõni kommides ja krõbuskites leiduv aine seda tekitab.

Isehakanud Lillekasvatajale

Avastasin just, et lõpuks ometi on Hollandi lillesibulakaupmehed kaardi pealt raha maha võtnud, senini oli aina broneeritud ja mulle hakkas juba tunduma, et need sibulad ei tulegi. Nüüd olemine jälle lootusrikkam. Ja siin minu seemnepakkumine Isehakanud Lillekasvataja valgesse peenrasse:


Suureõiene kellukas ehk kurekatel (Campanula persicifolia) "Alba". Selline u. meetrine kena lill. Kuigi jah, tänavu olid kõik lilled minumeelest ebanormaalselt kõrged. Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt lühemaks kasvanud.

Astilbed

Kõige esimese astilbe ostsin turult ühe toreda tädi käest. Astilbed olid tol hetkel mulle väga uus nähtus, nii ma teda tõstsin ühest kohast teise ja tuleb tunnistada, et ega see taim mulle selle eest tänulik ole. Vähemasti pole ta senini õitsenud. Järgmistega on pisut paremini läinud.

Hiina astilbe (Astilbe chinensis) "Superba". Õitseb veel praegugi. Kahjuks ei ole nii kõrge, kui lootsin. Aga anname taimele aega me aiaga kohanemiseks.

Thunbergi astilbe (A. thunbergii ) "Moerheims Glory". Juulikuine pilt. Esimene astilbe, mis õitsema hakkas. Siin aias teist aastat. Kahjuks õitses küllaltki ruttu ära, millest oli siiralt kahju, sest sobis hostade vahele väga hästi.

Arendsi astilbe ( A. ×arendsii) "Snowdrift". Ka nooruke taim, aga õis õnnestus ära näha (pilt samuti juulist).

´

Hetkel õitseb veel arendsi astilbe "Fanal", aga ilm on nii vihmane ja ma ei taha minna õue pilti tegema. Pealegi on too "Fanal" vist liiga pimedas ning eriti uhke välja ei näe. Järgmisel kevadel tuleb talle parem koht leida. Samuti ei õitsenud tänavu kähar astilbe (A. ×crispa) "Perkeo". Istutatud ka alles suve alguses. Küllap siis järgmisel aastal.

´

Aias kasvab veel kaks jaapani astilbet (A. japonica) "Red Sentinel" ja "Peach Blossom", aga nende lilledega on lugu väga nutune. Isehakanud Lillekasvataja kirjutas hiljuti oma blogis Romeost. Meie kohalikud romeod e. Villu ja Loki leidsid, et jaapani astilbed on just need taimed, mille kohal jalga tuleb tõsta - võidu. Eks need jäid raja peale ette ka. Loodame, et nii kanged vennad ei olnud ja järgmisel aastal ikka midagi sealt tuleb, kuigi üsna kollased nägid lilled välja juba kuu aega tagasi.

´

Astilbede hingeelu on mulle ikka veel tundmatu.

Päevalilled

Väike käik naabrite juurde.


Uhked päevalilled...

... ja mesilasi oli massiliselt, kuigi...

... külm oli lilli juba pisut näpistanud.

Veel lillesibulaid

Eile saabusid Plantexist tellitud lillesibulad.
´
Vanasti oli siin aias igasugu krookuseid, aga kõik on kuhugi kadunud. Vähemalt tänavu kevadel õitsesid ainult mingid valged ja needki paiknesid kuidagi üksikult ning juhuslikult murus.



Seekord leidsid meile tee dalmaatsia krookus (Crocus tommasinianus) "Ruby Giant", kuldõieline krookus (C. chrysanthus) "Blue Pearl" ja kevadised krookused (C. vernus) "Grand Yellow" ning "Remembrance". Natuke lauke ka: kuldlauk (Allium moly) ja mäestiklauk (A. oreophilum). Ei midagi erilist, aga alustuseks väga hea.
´
Nüüd tuleb kooli minna, sest lapselt varastati eile telefon ära ja ema peab nüüd minema puid ja maid jagama. Vastik, vastik.

Appi, kits!

Meil juhtub alati veidraid või uskumatuid asju. Nagu ka täna. Nautisime niisama õhtut, kui helistas mulle mu isa: "Kuule, ma toon sulle kitse!" Ma mõtlesin, et nali, aga võta näpust, siin see kits on.


Isa töötab mul Jõelähtme golfiklubis ja sinna see kits täna hommikupoolikul jalutas. Lähiümbruse kolmes külas keegi kitse omaks ei tunnistanud. Õhtul selgus mu hullult loomaarmastajale isale tõsiasi, et ta peab kitse endaga kaasa võtma, sest ta ei saanud signalisatsiooni sisse lülitada ega koju minna, kui kits ruumides ringi kihutas. Ja looma ööseks välja jätta ka ju ei saa. Kole, külm ja pime öö. Ma olen täiesti sõnatu. Võttis mu isa kätte, toppis kitse autosse ja tõi meile, ~ 25 km kaugusele.

Meil ju vana laut olemas. Ja mis siis, et me oleme selle tänaseks enam-vähem puhtaks rookinud ja hoiame seal nüüd vana mööblit ja muud kila-kola, mis tubadest välja visatud. Kusagilt teepealt, kellegi xyz´i käest oli natuke heinu ka hankinud. Homme hakkab tõsisemalt omanikku otsima. (Mul on jätkuv närvivapustus.) Ma ikka uurisin, et kas siis kitse kuhugi lähemale ei saanud jätta, aga mingid kohalikud olid teinud ettepaneku, et "too siia, ajame vardasse" ja selline jõledus on välistatud. Meie vana laut tundus kõige turvalisem. Kui isa omaniku üles leiab, viiakse kits pidulikult autoga tagasi. Kuigi mulle tundub, et omanikule tehakse enne vähemalt DNA proov, et asi ikka väga kindel oleks ja armas loomake ei satuks kurjade ja valelike inimeste kätte. Aga kõige rohkem hirmutab mind mõte, et kui omanikku ei leita...

´

Teised juba magavad, isa läks ka koju ja mina, õnnetu, (ka küll loomaarmastaja, aga mitte niiväga)joon kibuvitsa teed ja mõtlen , et kas kitsele peaks ööseks tule põlema jätma. IRW Ja mis ma temaga homme peale hakkan ning veel umbes tuhat küsimust söögist, joogist ja pehmest pesast. Ootamatult farmiomanikuks ja kits seisab diivanil ning mökitab.

´

PS. Jakob küsis enne, et kas ta võib homme kitsega jalutama minna. :lol Linnavurle kalduvustega maakad! Ei, no eriline perekond.

Esimesed sügisesed sibulad

Tulemas on lillesibulad hr. Savisaarelt, Plantexist ja Hollandist, aga poodi minnes ei suutnud ikka vastu panna. Pealegi on kevadlilli meil väga vähe.

Läksin ostma valget sügislille, aga riiulite vahel kolades tekkis mõte, et Kaufmanni tulbi "Giuseppe Verdi" kõrvale tuleb kindlasti tekitada ka teine sama sordirühma tulp. Ja kui Verdi juba on, siis kõige sobilikum oleks "Johann Strauss". Väga musikaalne kooslus. Ka avastasin, et aias pole tavalist kollast nartsissi. Tegelikult ongi ainult kaks: poeedinartsiss ja miski, mille pilt on blogi päises ja mulle tundmatu. Neid on muidugi selle eest hästi palju. No jah, ja kuna ma juba poes olin, ostsin ühe laugu ka e. siis varreka laugu (Allium stipitatum) "Mount Everest".

Kanna

Sel kevadel ostsin nö. prooviks ühe kanna. Ei hakka siinkohal pikalt jutustama kaupmeeste eksimustest (ostsin kirjute lehtedega punaseõielise isendi), sest teadagi, kuhu need esimesed vasikad lähevad. Tegelikult olen selle lille üle üpriski õnnelik, sest kui sa pole varem oma ihusilmaga ühtki kannat näinud, on üsna ükskõik, mis värvi õied või lehed tal on.

Pildid on tehtud 10. augustil, mil kanna õitsema hakkas. Tänaseks, kuu aega hiljem, kasvatab lill jõudsalt seemneid ning ma ei teagi, kas õievarred tuleks ära lõigata või mitte. See uus tutvus on olnud täis rõõmsaid üllatusi. Veel juulis ei edenenud lill üldse, oli püsivalt selline, nagu ta kevadel potis tärkas. Augusti alguses otsustas hoogsalt kasvama hakata. Ja ka õitsema, mis üllatas eriliselt, sest olin foorumitest lugenud, et on täiesti tavaline nähtus, kui kanna esimesel aastal ei õitse.

Kummalises veendumuses, et õisi nagunii ei tule, sai kannale lisaks istutatud veidras koosluses suvelilli, millest ma juba varem kirjutanud olen. Kokkuvõtteks ei paistnud kanna sealt pusast õieti väljagi. Aga edaspidi olen targem ja kui mul õnnestub too lill ületalve hoida, siis sellist lollust enam ei tee. Selle lille juures on kõik uhke ja ilus, kõrvale ei vaja ta kedagi, isegi siis, kui ei õitse.

Täna aias

Tegin täna fotokaga väikese ringkäigu.


Kevadel ostetud väikeseõieline elulõng "Paul Farges" üllatab esimeste õitega. Ukrainast pärit sort, millel Lääne kaubanduses ka teine nimi - "Summersnow". Rohkem saab sellest elulõngast lugeda siit. Ma ei uskunudki, et ta tänavu õitsema hakkab, sest kevadel oli üsna tilluke ja rääbakas. Tänaseks on elulõng kasvanud tublisti üle meetri ja kaetud paljude õiepungadega. Loodame, et tuleb pikk ja soe sügis, et Fargesi õisi kauem imetleda saaks.

Eriti hea ja väärtuslik maapirn e. topinambur. Mida kõike maapirnist teha saab: suppi ja salatit. Isiklikult suhtun ma maapirni küll kui umbrohtu, sest paraku kasvab ta ikka seal, kus tahab, mitte seal, kus mina teda kasvamas näha sooviks. Seda taime aeda tuues, peab asukoht olema küll õige hoolikalt läbi mõeldud, sest lahti pole tast enam võimalik saada. Siin pildil on üks mu maapirni kasvukohtadest, kust ma teda kolm aastat edutult eemaldasin. Tänavu andsin alla - las kasvab siis siin ka. Ikkagi väärtuslikeim juurvili! Ja sügisese lillena ka arvestatav tegelane.

Sügislilled (Colchicum)on ühed mu suured lemmikud. Siit õunapuu alt sai omal ajal ka justkui kõik välja kaevatud ja parematesse kohtadesse pandud, aga midagi jäi ikka maha ja täna kasvab pareminigi. Plaanis on tekitada ka mõned valged sügislilled. Ja nagu kõikide teiste asjadega: küllap tulevad ka täidisõielised jne. Tegelikult peaks minema panka röövima.

Nagu ma juba maininud olen, on me aia vallutanud peiulilled. Ja oh seda üllatust, kui täna avastasin, et sealt peiulillede vahelt võib muudki huvitavat leida. Süstjas neiusilm (Coreopsis lanceolata), mille olemasolu ma sootuks unustanud olin, oli eemalt ka justkui tagetes, aga lähemalt ikka "Sterntaler". Seal nad siis nüüd kahekesi õitsevad. Järjekordne aiakujunduse ime. Hea, et tagetesed üheaastased on, muidu peaks hakkama jälle midagi ümber istutama.

´

Nüüd jälle õunu korjama. Häbi tunnistada, et selline hea õun, nagu "Valge klaar" on meil üks põhilisi kompostikomponente, aga kolm inimest nelja suurt klaari juba tühjaks ei söö. Õnneks saab klaari aeg kohe, kohe läbi. Siis tulevad muidugi teised. Ja kurke tuleb ikka veel. Ära perenaisetsema.

Kooli

Jakob on nüüd siis ametlikult 1. klassi õpilane. Imelik küll, sest alles ta ju sündis ja juba kooli. Mees ise on rõõmus ja rahulolev, emme erakordselt ärevil ja issi emme ärevusest silmnähtavalt tüdinenud. Aktusel natuke ringi piiludes tundus see olema üldlevinud seisund: rõõmsad lapsed, närvilised emad ja väsinud olemisega isad. Vanavanemad lahistasid nutta. Aga tühja need täiskasvanud - peaasi, et lapsed õnnelikud on.

Ja nagu ühele mehele kombeks: pärast pidulikku osa käisime naabritüdrukule (nüüd ka klassiõde) lilli kinkimas, ikka ülikond seljas ja nina püsti läbi lompide. Ainult lips võeti ära, olla kägistanud ja üldse liigne formaalsus. Lips pandi tasku sellisel moel, et natuke ikka näha oli, nö. elegantse lohakusega ning mis pani mind mõtlema, et ilmselt oli oluliselt suurem vajadus ennast ülikonnas neiu vanaisale näidata kui tahe tüdrukule lilli kinkida. Meeste värk!

´

Vahepeal olen ikka remonditsenud ja talveks valmistunud st. tekitanud uusi toalilli, et lilledega nokitsemise kirg talvekuudel ei jahtuks. Ruumi on ka nüüd rohkem. Kahest mõnusast inglismaisest lillepoest on tänaseks taimed kätte saadud. Olen igati rahul. Kuna mulle poodides kolada ei meeldi (väga ebanaiselik vist?), siis igasugu netipoed on minu jaoks tõeline õnnistus. Dibleys Nurseries on koht, mis tegeleb gesneerialiste sugukonnast pärit taimede (varjukannikesed, keerdviljakud jne) kasvatamise ja hübridiseerimisega (mõnevõrra ka begooniate ja teiste lilledega). Mees vaatas postipakki ja mainis, et "näe, Dibley vikaar on sulle paki saatnud". Kuna Jakob kogub kaktuseid (Mu kadunud ema kirg. Kuna ta mu ema näinud ei ole, siis on see tõbi vist geenidega kantud ja käib üle põlve), siis ei saanud tedagi osturallillt maha jätta, selleks sobis hästi Westfield Cacti, koht mida ma igati kiidan, sest taimed olid üle ootuste suured, isegi väga suured ja ilusad ning mis põhiline - nimedega. Mitte nagu kohalikus kaubandusvõrgus, et okastega (ja tõenäoliselt mingi jõleda kahjuriga) taime nimi on "kaktus".

´

Et aiablogis aiast ka juttu teha: kasvatan igal suvel tageteseid, vanaisa lemmiklilli. Ise ma küll eriline tagetesefänn ei ole, aga see on selline traditsioon, tema maja see ju oli ja tagetes trepi kõrval on justkui kohustuslik element. Tänavu läksin ma nende peiulillede külvamisega pisut liiale, neid jagub küll igale poole, isegi hostade vahele. Selline küllus häirib päris kõvasti. Pildil, ahtalehise peiulille taga on mu elu esimesed kosmosed. Oi, oi kui kõrged. Eks aeg näitab, kuidas ja millal (kui üldse) ma nende suvelilledega sõbraks saan. Senini on küll kõik mu siirad üritused suht sinnasamusesse läinud.

´

Katsun nüüd oma emade koolistressist üle saada ja end sibullillede lainele lülitada. Järgmine tellimus tuleb siit.

Viva la Mexico

Eile õhtul levis uudis, et asteekide iidse pealinna Tenochtitlan´i templist, mis asub tänapäeval täpselt Mexico City peaväljaku all, leiti väljakaevamistel kivisteel, mis viitas, et läheduses võib asuda asteekide viimase võimu omanud valitseja Ahuizotl´i haud. Nüüd näitavad radariuuringud steeli all pinnaseanomaaliaid ja on suur tõenäosus, et tegemist on matusekambriga. See on tähtis uudis, sest mitte ühtki asteekide kuningahauda senini leitud pole. Selline leid annaks palju juurde kõigele, mida me asteekidest teame, sest ega neid teadmisi pärast hispaanlaste puhastustööd väga palju polegi. Aga me teame, et asteegid olid kõvad aednikud. Kuulsad on nende "ujuvad aiad" ehk chinampa´d (neist võib-olla kunagi hiljem) ja nahuakeelne (nahua - asteekide keel) sõna tomatl on samuti kõigile tuttav. Peale heade köögiviljade kasvatasid asteegid ka palju lilli ning üks nende lemmikutest oli kindlasti daalia, mida samuti toiduks kasvatati (ka ravimtaimena epilepsia raviks). Daalia on seal kandis tähtis lill ka tänapäeval: tegemist siis Mehhiko rahvuslillega.

"Vuurvogel"

Daalia esimesed kirjeldused pärinevad hispaania konkistadooridelt 14. saj. ja tõenäoliselt on kirjeldatud puisdaaliat (Dahlia imperialis), mille nahuakeelne nimi on acocotli ja tähendab tõlkes veeroogu (nagu suhkruroog), sest kuni 6 meetri kõrguseks kasvava puisdaalia varred on seest õõnsad ja asteegid kasutasid neid nö. veetorudena.

Uuesti ilmus lill ajalooareenile 1789 kui Mexico Botaanikaaiast saadeti daalia muguljuurikaid Madriidi Kuninglikku Botaanikaaeda, kus neid hakati esialgu (nagu kartulitki) toiduks kasvatama. Kasvatati kolme liiki: sulgjat daaliat (D. pinnata), punast daaliat (D. coccinea) ja roosat daaliat (D. rosea), mis arvatavalt paljude tänapäeva daaliasortide esivanemad on. Kuna daalia muguljuurikad on suhteliset maitsetud, muutus kergelt hübridiseeruv lill peagi populaarseks dekoratiivtaimeks. 1791 sai daalia endale nime Rootsi botaaniku Andreas Dahli järgi.

1872 saabus Uuest Maailmast Hollandisse suur saadetis daalia muguljuurikaid. Selgus, et pikal reisil üle Atlandi olid pea kõik juurikad riknenud. Alles oli ainult 1, daalia "Juarrezii", kõikide kaktusdaaliate esivanem.

Daaliate looduslikke liike on ~30, sorte aga ligemale 60.000.

See 60.000 on mulle isiklikult küll vapustav number. Kuidas daaliafännid oma valikuid teevad?

"Ludwig Helfert"

´

Nüüd on meie aias ka kaks daaliat. Ärgitab fantaasiat ja paneb kujutlema kuidas Montezuma daaliasülemitega Hernán Cortés´i tervitama tormas, aga eelkõige olen ma mõelnud sellele, miks asteegid oma veristel tseremooniatel inimesi ohverdasid ja ohvrite väljalõigatud südamed daaliaõitega kaetud altaritele panid. Selle mõistmiseks olekski vaja, et äsjaavastatud anomaaliad asteekide Suure templi põrandas osutuks ikkagi arheoloogiliseks leiuks, mitte niisama maa-aluseks õnaruseks.

Erna retk

Ümber maja madistavad rohu sahinal norrakad, sakslased ja Scoutspataljon. Sugulane helistas (elab siit 500m kaugusel), et ka nende aeda olid mõned välismaised retkelised ära eksinud ja küsis, kas ma ikka nägin, et meie väravas üks kamp kinni võeti. Kahjuks ei näinud, asjatasin köögis, muidu oleks välkude sähvides hakanud sõduritest pilti tegema. Pauke ei kuule, aga mingit kummalist pasuna tuututamist küll ja üks sõjaväeauto on ~ viimased tund aega aia taga löristanud. Tuleb lõbus öö vist.

Hommikul: polnud mingit erilist sõda ja just rääkis raadios, et kinni pole veel kedagi võetud. Mine tea, mis seal väravas siis tehti. Meie jaoks on Erna retk lõppenud.

Lapsed ja liblikad

Täna on liiga palav - varjus 34°. Õues on võimatu olla ja tõttöelda pole toas ka palju parem. Jõgi on olematuks kuivanud ja akna all kalastab juba neljandat päeva üks sõbralik, pidevas õlleuimas onu, kes laste rõõmuks aeg-ajalt pikali kukub ja me kassidele kala söödab.


Olen päevade kaupa noorte inimeste kiremöllu jahutanud. Igasugu ekstsessid on kerged sündima. Viisakate lastena üritatakse teineteisele võimalikult arusaadavad olla: külalapsed ähvardavad valjult "ma lähen räägin emale ära". Mu oma laps teatab "ma lähen räägin tädi Katile ära". Kõigil kohe selge, kellele siis kaebama minnakse. Nii mul tulebki ema ja tädi Katina saalomonlikult soovitada aiatool pooleks saagida jne. Lõunastajate pildil on esiplaanil valge rõngaslill, mis rammusas pajas lolliks läks ja oma maksimumkõrgusele (60cm) veel teist niipalju juurde kasvatas. Aknast pilti tehes pole tast kuidagi võimalik mööda hiilida. Taamal on üks osa mu ajutisest peenrast, kus ma ikka ka olen püüdnud sättida asju nii, et igal ajal midagi õitseks. Ega ikka õitse küll, vähemalt mitte silmatorkavalt. Ma väga loodan, et siinne blogi annab mulle tulevikus natukenegi parema ülevaate nendest õitsemisaegadest ja aitab neidsamuseid aiakujunduse probleeme leevendada. Veel on pildilt näha, et koerale paremaid palakesi seekord ei kuku.


Sellistel kuumadel päevadel ja perioodidel, kus tegelikult mitte midagi teha ei viitsi, on õige aeg tegeleda eneseteraapiaga. Ei tea, miks ja millal, aga liblikaid olen ma kartnud niikaua kui mäletan. Nüüd, juba keskealisena julgen ma seda fakti vähemalt tunnistada ja tegelikult on kohati ka kerget paranemist märgata, sest enam ma oma pereliikmetele keevavee kannuga ainuüksi sellepärast ei lajata, et nende peakohal üks liblikas lendab. Emadusel on siin suur osatähtsus. Ma ei tea, miks kardetakse hiiri või ämblikke, aga ma tean, miks kardetakse liblikaid. I Hate Butterflies on mulle suureks toeks. Vähemalt saab sealt teadmise, et ma pole siin planeedil oma lollaka hirmuga ainus. Liblikaid ma ei armasta, armastan lilli ja liblikad armastavad ka lilli. Peaasjalikult neid mida ma natuke rohkem armastan. Siilikübar on me ühine lemmik. Selle pildi tegemine nõudis mult ebainimlikku eneseületust, aga ära tegin. Õudne, isegi lapsed naeravad mu üle.

Liiliad 3

Mõni aeg tagasi, kui siin kõvasti sadas ja vahepeal lausa tormiks kiskus, sai läbi häda mõned pildid tehtud. Kartused olid õigustatud, sest vihm ja tuul räsisid liiliad üsna olematuks.


Liilia "Citronella". Ei saa kahjuks selgust, kas tegemist aasia liilia, tiigerliilia või hoopis martagoniga. Igaljuhul üks kolmest või natuke kõigist. Juhtus just sel vihmasel ajal õitsema ja kogu oma ilus mul teda näha ei õnnestunudki. Lohutan ennast nüüd, et ehk polnudki väga ilus.
Pilt ka rohkem nagu mingist udukogust, aga vihma ladistas pähe ja oma eesmärki (et tuleval aastal ka teaks, et "Citronella") täidab küll. Vasakpoolse õie, mis pildile ei mahtunud, serva tagant paistab üks tundlapaar, omanikuks Lilioceris lilii. (Tutvumiseks liiliakukest pilte ka.) Olen küll korraldanud mõned massimõrvad, aga suurt ei aita.

Hiina trompet- ehk lehterliilia "Golden Splendour". Tegelikult ka juba õitsenud, aga lõhnab veel tänagi. Lugesin raamatust, et trompetliilia seemikud hakkavad juba 2. või 3. aastal õitsema ja tekkis kohe mõte proovida seda lille seemnest kasvatada. Eks näis, kas mingeid seemneid üldse tulebki. Igasugu seemnetega paljundamine on kahtlemata mu lemmiktegevus. Loodan, et kuna tegemist ikkagi hübriidiga, siis seemikutest tuleb miskit muud kui sama sort. Kuidas ja millal on küsimused, millele hakkan nüüd vastuseid otsima.

Katsed maskeerida kasvuhoonet

Selgituseks: meie issil on kurbi kogemusi sellega, kuidas lapsed läbi klaasi jooksevad ja nii sai me kasvuhoone endale toreda ohutuskuue. Tavaliselt olen küll mina see, kes luulutama kipub, aga kasvuhoone trellvooderdus on issi otsus, millest taganeda pole võimalik. Jääb üle vaid proovida neid võresid veidi varjata ja kasutada nö. lilleredelitena. Möödunud aastatel olen ma külvanud kasvuhoone äärde lõhis-mungalille (Tropaeolum peregrinum), mis tänavu kahjuks ei idanenud.
Võred on nüüd elulõngade päralt.



Mamma vana elulõng, mis millalgi u. 1990 välja läks. Tõenäoliselt võttis külm taime ära. Samas, maja seina ääres kasvasid veel kadakkaer ja kannikesed, mis olid sinna toredad padjandid moodustanud ja mis sisuliselt tähendas seda, et peenart keegi kunagi üles ei kaevanud. (Mamma oligi rohkem keskendunud juurviljakasvatusele.) Igaljuhul ei kasvanud seda elulõnga siin aias julged kümme aastat, kuni ma mõni aasta tagasi avastasin seina veerest ühe imeliku kasvu, mis teadjamate abiga sai elulõngaks tunnistatud. See kõlab küll uskumatult ja ma olen mõelnud, et võib-olla oli üks nirakas võsu igal aastal seal kannikeste all, mis lihtsalt kunagi välja ei paistnud, kuigi ka see on ebatõenäoline. Nüüd olen ma seda taime jõudnud juba kaks korda ümber istutada (esimene asupaik osutus liiga pimedaks) ja lõpuks oleme jõudnud ka õiteni. Senini ei teadnud ma isegi, mis värvi elulõngaga tegemist, teadsin ainult, et oli elulõng ja läks välja.


Kasvuhoone põhjaküljele istutasin möödunud aastal tanguutia elulõnga. Külvatud seemnetest tärkas 5 taime, millest 2 jätsin endale ja 3 kinkisin ära. Mu teine taim läks miskipärast kohe välja. Kevadel tundus, et ka kasvuhoone küljes pole enam midagi, aga lõpuks miski kasv ikka tekkis, mis tänaseks juba täiesti arvestatav. Isegi kaks õit on tekkinud ja kõrgust on ka piisavalt. Kogu see pildil olev pussakas kasvab üheainsa varre (?) otsas ja altpoolt niigi täiesti lagedana, on mõned alumised lehed ka kuivama hakanud. Kevadel sai taim endale suurel hulgal kõdusõnnikut ning loodame, et seal maas ka uusi pungi juurde tekib, millest uusi võrseid kasvatada. Muidu tundub see tanguutia elulõng küll väga kiire kasvuga olevat, eriti kui arvestada, et külvatud alles eelmisel aastal.
´
Siia kasvuhoone külge peaks veel tekitama mõned elulõngad. Kevadel ostsin väikeseõielise elulõnga "Paul Farges", aga seda ei raatsinud kasvuhoonet katma panna, sai endale palju auväärsema koha. See "Farges" on esimese hooga nii kiirelt kasvanud ja kui ta talve üle elab, saab tuleval aastal paljundama hakata ja alles siis kasvuhoonet varjama panna. Üldse peaks elulõngadega suuremat sõprust sobitama. Ma ikka veel natuke kardan neid taimi, mida talveks katma peab. Kuigi mu nö. aia-aastad on näidanud, et saab hakkama küll.

Liiliad 2

Teen aga pilte, aga kuidagi kirjutama ei jõua. Loodame, et selleks korraks on kiiremad ajad möödas ja ~ 30 pilti, mis blogi järjekorras ootavad, saavad ka üles pandud. Niisiis - veel liiliatest.


Kaevas lahke naabrinaine mulle üle-eelmisel sügisel mõned liiliasibulad. Mulle omaselt ei tormanud ma neid kohe maha istutama vaid panin nad kuhugi heasse kohta, hilisemaks toimetamiseks. Ja nagu ikka, kui mõni taim ootamatult me majapidamisse saabub, unustan ma selle taime sootuks. Seekord ka ja kui ma need sibulad siis ükskord rehest avastasin, olid nad ilmselt algselt mõnda aega mädanenud, hiljem oli külm ka üle käinud. Aga ära ikka ei raatsinud visata. Olin endale just ostnud raamatu "Liiliad aeda" ja sealt julgustust saades lammutasin sibulad laiali ja lõikasin vähegi kobedamate soomuste küljest kõik kahtlase ära. Põhimõtteliselt jäi alles peotäis soomusetükikesi ja kahe sibula keskelt sellised minisibulad. Panin kogu selle kupatuse turbaga kilekotti ja viisin sahvrisse. Kevadeks oli mul kotitäis väikeseid liiliaid. Tänavu õitsevad esimest korda need kaks minit. Ülejäänud on veel liiga noorukesed, aga tundub, et tuleval aastal saab mul neid ilusaid kollaseid liiliaid massiliselt olema. Sorti muidugi ei tea, aga pole tähtis ka. Selline siis mu esimene "liiliapaljundamiselugu".



Liilia "White Tiger", tekitatud möödunud kevadel Aiasõbrast. Ei saa alati kiruda neid kohalikke taimekauplusi, sest see on küll igati õige sort, mille eest Aiasõpra ainult kiita tuleks. Kõrgust on sel liilial umbes 130cm ja püsti ta paraku iseseisvalt ei seisa. Ma natuke kahtlustan, et mul enamus lilli liiga tihedalt istutatud, sest millegipärast kipuvad kõik kuidagi ebaloomulikult kõrgeks kasvama. Seda just seal ajutises peenras, sest uutes püüan enam-vähem by the book ja miski ei näi kidur ja veninud.
´
Varem olen ma kokku puutunud ainult krookusliiliate ja tiigerliiliatega ning nüüd sellised õitsevad iludused! Mul oli kujunenud arvamus, et liiliate kasvatamine on selline eriliselt raske ja keeruline. Mõne arvamuskujundaja nimbus on küll kõvasti kahvatunud.

Õied

Noortele hostataimedele tuleb küll kasuks, kui esimestel aastatel nende õied ära näpistada, sest siis rakendavad taimed kogu oma energia juurte kavule, aga hostade õied on ka imetlemist väärt.

"Iced Lemon´i" väiksed õied näevad armsad välja. Ei raatsinud neid õievarsi mitte ära lõigata. Sordi sain ma mingi järjekordse kampaania käigus, à la "osta kümme, saad ühe tasuta". Ja nagu ikka, ei osanud ma alguses "Iced Lemon´i" üle piisavalt rõõmustada. Tol ajal vaevas mind suurte hostade vaimustus ja kõik väiksemat sorti tegelased jätsid külmaks. Nüüd ma muud ei teegi, kui käin omi miniatuurseid hostasid nautimas. "Iced Lemon" pole küll miniatuurne sort, aga suht väike ja selline eriliselt õrnake. Kahju ainult, et mu pilditegemise oskused ei luba kogu seda habrast olemist piisavalt edasi anda.

Offtopic

Ei ole mul ka tänavu seal aias õiget tuhinat. Nagu mu tutvustuski ütleb "aias möllan vahelduva eduga". Ütleme: suht edutult sedapuhku. Nädalavahetusel rohisin korra ikka kõik üle, aga oleks vist edasi lükanud, kui homme poleks mu poja nimepäev ja ämm külla ei tuleks.



Rohkem oleme keskendunud nö. ehitustöödele. Lapse uus tuba tuleb selline mõnus sinine. Kui värvi mindi ostma ma kohe spetsiaalselt kaasa ei läinud, et mitte väikest inimest oma maitseeelistustega mõjutada. Ma ei ole veel seisukohta võtnud, aga eks ta üks selline kärbse tapmise värv on. Siin võib salaja öelda, sest vaevalt, et toaomanik emme blogi viitsib lugeda.

Selle toa valmimist olen ma pikalt oodanud, sest siia tuleb mu "pipratuba". Varsti panen oma uuenduskuuri läbiteinud Pipralehe internetti uuesti üles, siis saab sealt lugeda, mis siin õieti olema hakkab. On selline imelik hobi, et kasvatan toas pipraid. Soovitan kõigile kõõgiaknal vähemalt ühte Tabascot kasvatada.

Vaade pipratoast pole küll suurem asi, aga eks seegi kunagi tuleb. Hetkel küll rohkem teisi nurgataguseid rookinud. Aga milline peaks välja nägema kurgilava, mis silma ei riivaks, jääb mulle küll vist igavesti saladuseks.

Liiliad 1

Tihe programm pole lasknud eriti blogida, aga liiliad õitsevad ja suvi on täies hoos.


Millalgi Aiasõbrast ostes tehti kingitus tasuta sibula näol. Kirjas oli sordinimi "Vermeer". Kui netis leiduvate kirjeldustega võrrelda, tundub, et tegu siiski millegi muuga, aga ega ma kurvasta: tasuta saadud ja ilmatu suurte õitega liilia. Loomulikult roosa - elame üle. Need väiksed täpikesed õielehtedel teevad mind natuke ettevaatlikuks: huvitav, kas liiliatel esineb ka viiruslikku kirjuõielisust või mis ta nimi nüüd oligi?

Aasia liilia "Grand Cru" ja õitsenud moonid. Grand Cru on termin veinimaailmast ja tähendab tõlkes "suurt kasvu" või "suure kasvamisega" (ka kõrget kvaliteeti). Väga suure liiliaga küll tegemist pole, üsna tilluke teine, aga imeilus ja kvaliteetne küll. Loodame, et me aias talle meeldib, sest oleks tore teda ohjeldamatult paljunemas näha.

Mingi tiigerliilia sugulane. Ei mäleta hetkel, mis sordiga pidi tegemist olema, aga igaljuhul pidi see liilia olema selline punane, nagu Lilium pumilum. Nagu näha, punasega pole siin suurt mingit pistmist. Sedapuhku on see kohalikust kaubandusvõrgust vale sordi saamine küll väga hea, sest see liilia mulle väga meeldib. Teises peenras on mul seda lille rohkem, tõenäoliselt panen ta pilte veelgi üles. Tõeline lemmik. Karjuvalt punane poleks mulle iial nii meeltmööda olnud. Väga õnnestunud kaupmeeste eksimus.

Lota lota ja teised

Mu laps on otsustanud saada loodusteadlaseks. Tõsi, vahel tahab ta saada ka kaevuriks, mereröövliks või niisama rikkaks (minu lemmik), aga valdavalt ikka kas "looduseuurijaks" või "putukateadlaseks". Ta võib tundide kaupa tigusid sööta, sisustada võrgendkoidele vivaariumi ja maasikaid kasvatame me ka ainult hallrästastele, sest "iga normaalne inimene teebki ju nii". See aitab kõvasti kaasa sellele, et me aed kubiseb kõikvõimalikest hoitud ja armastatud kahjuritest. Aga "looduseuurimine" on tegelikult palju helgem ja kui asjad väga ärevaks pöörduvad, hüütakse ema koos fotokaga kohale.

Lota lota e. luts? Õige nooruke ja väike veel. Mulle meenutab see kala küll rohkem üht akvaariumikala Ancistrus´t, aga need elavad Amazonases ja nii kiiresse kliimasoojenemisesse me meespere ei usu. Kevadel sai jões olevaid paekive (mis vette astumiseks mõeldud) natuke sätitud ja siis ilmus sealt kivide alt ka paar üsna suurt isendit. Raamat aga ütleb, et lutsud armastavad sügavat ja külma vett. Mine võta kinni, mis madala- ja soojaveelembesed kalad need on. Laps (edaspidi Jakob) arvas, et kala on haige, sest ta selja peal on mingi punane täpp. Ma tänasin mõttes jumalat, et kalu ei saa tuppa tuua ja hingasin kergendatult kui luts lõpuks lähima kivi alla sööstis.

Mudakukk (Lymnea stagnalis) on siin tavaline elanik, kelle nime ma nüüd tänu Jakobile teada sain. "Tüüpiline rohketoiteliste veekogude liik" ütleb miski internetis olev aruanne. Pildi pidi tegema eriliseks see, et teod just kahekesi kivi peal on. Rohkem ei tea ma mudakukkedest midagi.

´

Tegelikult on terve see postitus eritellimus: erilisi hetki peab ju jagama. Kuigi tellija oma pilti sellest, kuidas ta oma uurimust tegi, ei lubanud üles panna, sest tal oli sel hetkel "nihuke tobe" särk seljas ja nägu natuke must ka.