Kooli

Jakob on nüüd siis ametlikult 1. klassi õpilane. Imelik küll, sest alles ta ju sündis ja juba kooli. Mees ise on rõõmus ja rahulolev, emme erakordselt ärevil ja issi emme ärevusest silmnähtavalt tüdinenud. Aktusel natuke ringi piiludes tundus see olema üldlevinud seisund: rõõmsad lapsed, närvilised emad ja väsinud olemisega isad. Vanavanemad lahistasid nutta. Aga tühja need täiskasvanud - peaasi, et lapsed õnnelikud on.

Ja nagu ühele mehele kombeks: pärast pidulikku osa käisime naabritüdrukule (nüüd ka klassiõde) lilli kinkimas, ikka ülikond seljas ja nina püsti läbi lompide. Ainult lips võeti ära, olla kägistanud ja üldse liigne formaalsus. Lips pandi tasku sellisel moel, et natuke ikka näha oli, nö. elegantse lohakusega ning mis pani mind mõtlema, et ilmselt oli oluliselt suurem vajadus ennast ülikonnas neiu vanaisale näidata kui tahe tüdrukule lilli kinkida. Meeste värk!

´

Vahepeal olen ikka remonditsenud ja talveks valmistunud st. tekitanud uusi toalilli, et lilledega nokitsemise kirg talvekuudel ei jahtuks. Ruumi on ka nüüd rohkem. Kahest mõnusast inglismaisest lillepoest on tänaseks taimed kätte saadud. Olen igati rahul. Kuna mulle poodides kolada ei meeldi (väga ebanaiselik vist?), siis igasugu netipoed on minu jaoks tõeline õnnistus. Dibleys Nurseries on koht, mis tegeleb gesneerialiste sugukonnast pärit taimede (varjukannikesed, keerdviljakud jne) kasvatamise ja hübridiseerimisega (mõnevõrra ka begooniate ja teiste lilledega). Mees vaatas postipakki ja mainis, et "näe, Dibley vikaar on sulle paki saatnud". Kuna Jakob kogub kaktuseid (Mu kadunud ema kirg. Kuna ta mu ema näinud ei ole, siis on see tõbi vist geenidega kantud ja käib üle põlve), siis ei saanud tedagi osturallillt maha jätta, selleks sobis hästi Westfield Cacti, koht mida ma igati kiidan, sest taimed olid üle ootuste suured, isegi väga suured ja ilusad ning mis põhiline - nimedega. Mitte nagu kohalikus kaubandusvõrgus, et okastega (ja tõenäoliselt mingi jõleda kahjuriga) taime nimi on "kaktus".

´

Et aiablogis aiast ka juttu teha: kasvatan igal suvel tageteseid, vanaisa lemmiklilli. Ise ma küll eriline tagetesefänn ei ole, aga see on selline traditsioon, tema maja see ju oli ja tagetes trepi kõrval on justkui kohustuslik element. Tänavu läksin ma nende peiulillede külvamisega pisut liiale, neid jagub küll igale poole, isegi hostade vahele. Selline küllus häirib päris kõvasti. Pildil, ahtalehise peiulille taga on mu elu esimesed kosmosed. Oi, oi kui kõrged. Eks aeg näitab, kuidas ja millal (kui üldse) ma nende suvelilledega sõbraks saan. Senini on küll kõik mu siirad üritused suht sinnasamusesse läinud.

´

Katsun nüüd oma emade koolistressist üle saada ja end sibullillede lainele lülitada. Järgmine tellimus tuleb siit.