Jälle blogimas, hostad kasvavad

Koos kena kevadega tuli üks kole viirus ja murdis me pere pea kuuks ajaks voodisse. Õitsevaid tulpe nägin ainult aknast. Aga asi seegi ja ega mul neid tulpe eriti olegi. Nüüd on viirusele järgnenud kõikvõimalikud keskkõrva- ja põsekoopapõletikud minevik. Olevik on väga töökas ja tulevik suht tume. Kodukauniks foorumis räägiti, kuipalju keegi on kevadtöödega hiljaks jäänud. Nali, nali, mul on maagi veel kaevamata.


Kultuurmuru lausa põlvini ei ulatunud. Õnneks mees niitis. Läks koos humalaga. Juhtub!


Täies hoos on kasvamas hostad. Tundub, et mõned on ikkagi ka kadunud. Ma ei teagi, keda või mida süüdistada. Mõned on veel õige tillukesed, aga tulemas.


"El Nińo" tundub olevat selline suht varajane. Vähemalt on see hosta küll teistega võrreldes kevadel väga edukalt edenev.


Paar aastat tagasin istutasin vana müüri äärde terve rea undulata var. "Albomargimata´t". Hetkel paistab küll, et ehk ei peagi aastasadu ootama, millal neist lõpuks asja saab. Igaljuhul täiesti arvestatavad hostad juba.

Üks mu suurtest lemmikutest: "Goldsmith". Nooruke taim, mis oma õiget nägu hakkab alles mõne aasta pärast näitama. Kahjuks on tegemist seda tüüpi taimega, mis suve jooksul roheliseks muutub (viridescent), aga kevadel talle kogu oma kullas võrdväärset ei leidu.

Vanaema ajast: undulata var. undulata. Olgugi need lainjad hostad aeglased, steriilsed ja muude kollide omadustega, mulle nad igaljuhul meeldivad. Ühel päeval võtan ma ennast kokku ja tekitan var. univittata ka.

"Queen Josephine" on hosta, mille ma ostsin ausalt üles tunnistades suurest ahnusest. Ega ta mulle eriti ei meeldinud, aga Aiasõber pakkus ja kuller tõi kohale jne. Aga juba hakkab meeldima. Kõrval laiutab iminõges ja laiutab liiga.

Trepi ees õitseb jalgleht. Enne natuke müristas ja sadas. Kui nüüd natuke taheneb, võtan oma kõbla ja fotoka ning lähen ja vaatan, mis õitseb ja mis juba õitsenud. Blogi läheb edasi!