Õied

Noortele hostataimedele tuleb küll kasuks, kui esimestel aastatel nende õied ära näpistada, sest siis rakendavad taimed kogu oma energia juurte kavule, aga hostade õied on ka imetlemist väärt.

"Iced Lemon´i" väiksed õied näevad armsad välja. Ei raatsinud neid õievarsi mitte ära lõigata. Sordi sain ma mingi järjekordse kampaania käigus, à la "osta kümme, saad ühe tasuta". Ja nagu ikka, ei osanud ma alguses "Iced Lemon´i" üle piisavalt rõõmustada. Tol ajal vaevas mind suurte hostade vaimustus ja kõik väiksemat sorti tegelased jätsid külmaks. Nüüd ma muud ei teegi, kui käin omi miniatuurseid hostasid nautimas. "Iced Lemon" pole küll miniatuurne sort, aga suht väike ja selline eriliselt õrnake. Kahju ainult, et mu pilditegemise oskused ei luba kogu seda habrast olemist piisavalt edasi anda.

Offtopic

Ei ole mul ka tänavu seal aias õiget tuhinat. Nagu mu tutvustuski ütleb "aias möllan vahelduva eduga". Ütleme: suht edutult sedapuhku. Nädalavahetusel rohisin korra ikka kõik üle, aga oleks vist edasi lükanud, kui homme poleks mu poja nimepäev ja ämm külla ei tuleks.



Rohkem oleme keskendunud nö. ehitustöödele. Lapse uus tuba tuleb selline mõnus sinine. Kui värvi mindi ostma ma kohe spetsiaalselt kaasa ei läinud, et mitte väikest inimest oma maitseeelistustega mõjutada. Ma ei ole veel seisukohta võtnud, aga eks ta üks selline kärbse tapmise värv on. Siin võib salaja öelda, sest vaevalt, et toaomanik emme blogi viitsib lugeda.

Selle toa valmimist olen ma pikalt oodanud, sest siia tuleb mu "pipratuba". Varsti panen oma uuenduskuuri läbiteinud Pipralehe internetti uuesti üles, siis saab sealt lugeda, mis siin õieti olema hakkab. On selline imelik hobi, et kasvatan toas pipraid. Soovitan kõigile kõõgiaknal vähemalt ühte Tabascot kasvatada.

Vaade pipratoast pole küll suurem asi, aga eks seegi kunagi tuleb. Hetkel küll rohkem teisi nurgataguseid rookinud. Aga milline peaks välja nägema kurgilava, mis silma ei riivaks, jääb mulle küll vist igavesti saladuseks.

Liiliad 1

Tihe programm pole lasknud eriti blogida, aga liiliad õitsevad ja suvi on täies hoos.


Millalgi Aiasõbrast ostes tehti kingitus tasuta sibula näol. Kirjas oli sordinimi "Vermeer". Kui netis leiduvate kirjeldustega võrrelda, tundub, et tegu siiski millegi muuga, aga ega ma kurvasta: tasuta saadud ja ilmatu suurte õitega liilia. Loomulikult roosa - elame üle. Need väiksed täpikesed õielehtedel teevad mind natuke ettevaatlikuks: huvitav, kas liiliatel esineb ka viiruslikku kirjuõielisust või mis ta nimi nüüd oligi?

Aasia liilia "Grand Cru" ja õitsenud moonid. Grand Cru on termin veinimaailmast ja tähendab tõlkes "suurt kasvu" või "suure kasvamisega" (ka kõrget kvaliteeti). Väga suure liiliaga küll tegemist pole, üsna tilluke teine, aga imeilus ja kvaliteetne küll. Loodame, et me aias talle meeldib, sest oleks tore teda ohjeldamatult paljunemas näha.

Mingi tiigerliilia sugulane. Ei mäleta hetkel, mis sordiga pidi tegemist olema, aga igaljuhul pidi see liilia olema selline punane, nagu Lilium pumilum. Nagu näha, punasega pole siin suurt mingit pistmist. Sedapuhku on see kohalikust kaubandusvõrgust vale sordi saamine küll väga hea, sest see liilia mulle väga meeldib. Teises peenras on mul seda lille rohkem, tõenäoliselt panen ta pilte veelgi üles. Tõeline lemmik. Karjuvalt punane poleks mulle iial nii meeltmööda olnud. Väga õnnestunud kaupmeeste eksimus.

Lota lota ja teised

Mu laps on otsustanud saada loodusteadlaseks. Tõsi, vahel tahab ta saada ka kaevuriks, mereröövliks või niisama rikkaks (minu lemmik), aga valdavalt ikka kas "looduseuurijaks" või "putukateadlaseks". Ta võib tundide kaupa tigusid sööta, sisustada võrgendkoidele vivaariumi ja maasikaid kasvatame me ka ainult hallrästastele, sest "iga normaalne inimene teebki ju nii". See aitab kõvasti kaasa sellele, et me aed kubiseb kõikvõimalikest hoitud ja armastatud kahjuritest. Aga "looduseuurimine" on tegelikult palju helgem ja kui asjad väga ärevaks pöörduvad, hüütakse ema koos fotokaga kohale.

Lota lota e. luts? Õige nooruke ja väike veel. Mulle meenutab see kala küll rohkem üht akvaariumikala Ancistrus´t, aga need elavad Amazonases ja nii kiiresse kliimasoojenemisesse me meespere ei usu. Kevadel sai jões olevaid paekive (mis vette astumiseks mõeldud) natuke sätitud ja siis ilmus sealt kivide alt ka paar üsna suurt isendit. Raamat aga ütleb, et lutsud armastavad sügavat ja külma vett. Mine võta kinni, mis madala- ja soojaveelembesed kalad need on. Laps (edaspidi Jakob) arvas, et kala on haige, sest ta selja peal on mingi punane täpp. Ma tänasin mõttes jumalat, et kalu ei saa tuppa tuua ja hingasin kergendatult kui luts lõpuks lähima kivi alla sööstis.

Mudakukk (Lymnea stagnalis) on siin tavaline elanik, kelle nime ma nüüd tänu Jakobile teada sain. "Tüüpiline rohketoiteliste veekogude liik" ütleb miski internetis olev aruanne. Pildi pidi tegema eriliseks see, et teod just kahekesi kivi peal on. Rohkem ei tea ma mudakukkedest midagi.

´

Tegelikult on terve see postitus eritellimus: erilisi hetki peab ju jagama. Kuigi tellija oma pilti sellest, kuidas ta oma uurimust tegi, ei lubanud üles panna, sest tal oli sel hetkel "nihuke tobe" särk seljas ja nägu natuke must ka.

Black Gamecock

Louisiana hübriidiiris "Black Gamecock" väärib eraldi postitust.


Louisiana iiristeks nimetatakse viit liiki, mis looduslikult kasvavad Põhja-Ameerikas, algselt Louisiana osariigi soistes ja märgades kasvupaikades: Iris hexagona, Iris fulva, Iris brevicaulis, Iris giganticaerulea ja Iris nelsonii. Kõik louisiana hübriidiirised ongi nende viie liigi ristandid.
´
Armastab päikesepaistelist kasvukohta - vähemalt 6 kuni 8 tundi päikest. Oma taimele ma sellist päikesepaistet kahjuks pakkuda ei saa, sellepärast on minu isend originaalist ka oluliselt kahvatum. Kirjade järgi ei kannata ka läbikuivamist, kuigi kohaneb peaaegu kõikvõimalike tingimustega. Eelmise aasta põuane kogemus näitas, et elab ka läbikuivamise edukalt üle.

Esimene õis avanes üleeile ja kaks ööd ägedat vihma on teinud oma töö. Õis näeb üsna räsitud välja, aga uued pungad juba paistavad. Hakkasin eile täpsemalt uurima, milliseid tingimusi "BG" eelistab ja avastasin enda jaoks täiesti uue louisiana hübriidiiriste maailma. Ameerikas tegutseb ühing SLI. Neil on väga informatiivne koduleht. Ja veebipoed pakuvad sadu erinevaid sorte, üks ilusam kui teine. Selle talvekindlusega on asjad ikkagi veidi kahtlased, aga niipalju kui ma nüüd uurinud olen, peaks lill -25° välja kannatama ja korralikult kattes ehk rohkemgi. Ilmselt on see talvekindlus ka erinevatel sortidel erinev, aga igaljuhul on tegmist millegi sellisega, millega tasub jännata. Huvitav, miks Eestis neist midagi kuulda pole? Iluaianduse käsiraamatus küll mainitakse, aga sellega asi piirdub.

´

Raamatus on mainitud neid muidugi "luisiaana" iiristena, aga mina kasutan siin järjekindlalt sõna "louisiana". Sellised eestlaste luisiaanad ja venelaste dzordz´id ajavad mu harja natuke punaseks, mitte ei rõõmusta, et ilus emakeel ikka säilib. See on eriline nähtus, millega mul tuleb kokku puutuda ja... Lühidalt: teeks nii, et kui naabri Filipp on inglane, siis ta nimi on Philip, kui prantslane, siis Philippe, kui hispaanlane, siis Felipe ja kui ungarlane, siis Fülöp. Teen küll vahet pärisnimel ja üldnimel, aga närvi ajab see mind sellegipoolest, eriti kui selles rägastikus kuidagi orienteeruda tuleb. Lõplikult jube on see pärisnimede puhul. Kui Normandia Guillaume Inglismaa ära vallutas, sai temast William Vallutaja . Ütle seda prantslasele.

´

Olgu, ungarlasele võib Villu ka öelda.

Moeröögatused

Siin kõik need taimed me aias, mille kohta ma vähemalt ühest kohast lugenud olen, et tegemist moeröögatustega.


Aasia liilia, täidisõieline "Fata Morgana". Juhul, kui ma olen õigesti aru saanud, ilma tolmukateta ja seetõttu suht pikalt õitseja. Elame näeme. Esimene õitsev liilia mu aias. Valetan, sest keisrikroon õitseb juba pikemat aega. Liiliad on mulle suht uus tutvus (kui keisrikroon ja tiigerliilia välja arvata). "Fata Morgana" sai istutatud eelmine kevad ja ma olin tänavu mõnevõrra pettunud, kui ainult ühte vart kasvamas nägin. Aga nüüd see sama vars oma 2 lahtise õie ja 16 õiepungaga on puhas rõõm.

Sõrmkübarjas peekerlill (Penstemon digitalis) "Husker´s Red". Kahjuks õitsemist juba lõpetamas. Ühtegi korralikku pilti ei õnnestunudki sellest lillest teha. Külvatud eelmisel kevadel. Kui hästi aus olla, siis erilist vaimustust mul ei teki, aga kasvavad nad mul ka valedes kohtades. Kui ma ükskord niikaugele jõuan, et saab kuidagi tõsisemalt kujundama ja sättima hakata, siis võib-olla võtan sõnad tagasi.

Kämpferi iiris (Iris ensata). Ostetud Aiasõbrast, kus sordinimeks "Sashow Nagon". Selle sordinimega tekkisid väikesed kahtlused, sest kui Google´ist otsida, tunneb sellist sorti ainult Aiasõber. Mu isiklik ristinimi annab ka rohkem tulemusi. Pärast pikki otsinguid selgus, et tegemist ikka sordiga "Sei Shonagon". Kasvatan ma teda küll väga valedes tingimustes, niiskuslembene kuivas kohas. Üldse jääb mulle väga segaseks, kuidas seda lille siis õieti kasvatada. Igasugu soovitused erinevatest allikatest on väga erinevad. Tuleb katsetada ja loota, et Sashow ikka katsed üle elab.

Alles hiljuti ma vingusin, et ei taha mu iirised õitseda. Vanaisa õpetas mulle kogu aeg, et taimedega tuleb ilusasti rääkida. Ma olen tähele pannud, et inisemine annab ka häid tulemusi. Louisiana hübriidiiris "Black Gamecock" hakkab kohe, kohe õitsema. Ta ilmselt tüdines mu lõputust sonimisest. Tegelikult on see iiris siin vist suht külmaõrn, aga õnneks oli möödunud talv soe. Kõige paremini pidid nad õitsema jalgupidi vees olles. Ei julgenud teda ikka vette istutada, aga kui ta nüüd tulevase talve ka üle elab, siis küll panen osa prooviks väga vesisesse kohta.

´

Ma ei tea, kuidas nende moeröögatustega on. Kui riided moest ära lähevad, siis enam ei kanna, tõenäoliselt viskad minema. Kas lilled tuleb ka välja kaevata? Ja kas nad enam ongi moes? Nõrgema närvikavaga inimene võib nii küll peast lolliks minna. Oh, soome-ugri-mugri. Ja mina oma nõrga närvikavaga ei julge senini ühele arvamusliidrile mainida, et endale kuldvihma ostsin. Hakkab mind muidu ehk väikekodanlaseks pidama.

Imelikud asjad sammalduma

Eile sai natuke pilte tehtud ja paljudele piltidele jäi ka me kummaline aiakamin. Ema lasi selle kunagi mingi hetkelise hoo ajel ehitada ja nii ta meil siin seisab. Enne viisin oma toalilled suveks kaminasimsile, möödunud aastal murdus üks õunapuu kamina kõrvalt ning nüüd ei saa ma seda ehitist ka enam lillelauana kasutada, sest liigne päike teeb toalilledele liiga.


Kevadel tahtis mees kamina maha lammutada, sest meil on aias niigi asju, mida vaadates esteetilist naudingut just ei saa (nõgusa seljaga lõvipuur-kasvuhoone, kelmikas seentüüpi plastmassmööbel jne). Tõsi on ka see, et siia kaminasse sai viimati tuld tehtud vist 5 aastat tagasi, tuletegemised käivad ikka rohkem lõkkeplatsil. Lammutamine jäi ära, sest kamin on just selle koha peal, mis mulle tõsist peavalu valmistab e. sellisel üleminekukohal: kaminast vasakule jääb varjuala, paremale päikesepaisteline. Nii mul tekkiski mõte see kamin kuidagi sammalduma sundida, veel olematuid hosta- ja püsilillepeenart eraldama. Internet on nö. samblategemise õpetusi täis.

Samblaga on mul üldse väga emotsionaalne suhe. Siin üks internetist kunagi leitud pilt. Mind paneb alati imestama, miks inimesed muru sees pesitseva samblaga tulihingelist võitlust peavad. Olgu, ma tunnistan, et igal pool ei saa sammalt kasvatada ja see on mu subjektiivne arvamus anyway, aga kui mul antaks valida, kas sammal või muru, siis otsustaksin sambla kasuks hetkegi mõtlemata. Sellised eelistused saavad alguse kusagilt lapsepõlvest ja selle samblaarmastuse algust ma isegi mäletan: sugulaste juures Raplamaal oli maja taga samblavaibaga metsatukk ja seal oli nii hea olla. Ja see hea tunne tuleb alati tagasi, kui ma kusagil samblaga kokku saan.

Seda sammaldunud kaminat peaks hakkama tasakaalustama üks varjuline nurk, mis juba originaalis sammalduma kipub. Pildil on me kindlus, kodukootud Krak des Chevaliers, seekord küll ilma johanniitideta. Kindlus on kõvast kannatada ka saanud, tõstesild ja tornikatused on ammu kadunud, aga suurepärane kodu ühele konnale. Iga kord, kui keegi kindlusele läheneb, lahkub sealt suur konn. Ma arvasin, et mõni ristisõdija ehk, mehed aga teavad kindlasti, et Shreki äi.

´

Ma loodan, et ma pole oma samblategemisega hiljaks jäänud. Juuli teine nädal juba. Aga ära ma selle proovin ja kui tõesti ei õnnestu, siis mõtleme midagi uut välja. Niisiis, poodi keefiri ostma.

Pada sõimab katelt

Mind vaevab juba ammu pajavaimustus. Hiljuti leidsin rehest uue paja, mis kohe ka kasutust leidis. Järgmine suvi saab sinna sisse ehk mingi natuke korralikuma kompositsiooni tekitada, aga praegune petuunia ajab ka asja ära. Ma ei teagi õieti, mida ma selle "natuke korralikuma kompositsiooni" all silmas pean, midagi, mis pisut üle ääre ka ripub. See petuunia pidi ka rippuv olema, aga ega ta eriti ei ripu küll. Petuuniad kohe üldse tänavu ei kasva, ma ei tea, miks.

Vana saunakatel, mis välja sai lammutatud, oli mitu aastat metsmaasikatele koduks. Kevadel ostsin endale elu esimese kanna ja istutasin maasikad mujale. Kanna muidugi eriti ei edene, aga ega ma esimesel aastal õisi ei oodanud ka. Vapustav on aga rõngaslill (Lavatera), mis muudkui kasvab ja kasvab, aga õitsema ei hakka. Liiga palju head asja e. kõdusõnnikut. Mujal rõngaslilled õitsevad ammu, küll kolm korda madalamad kui katla isend. Teise serva külvasin kalifornia läänemaguna (Eschscholzia californica), see ka ei suvatse õitseda. Jääb üle loota, et mõne aja pärast puhkevad kõik ohjeldamatult õide, aga imelik näeb välja küll.

´

Kõige väiksem pada on ka juba mitu aastat maja küljes rippunud. Vanad lehmaketid on mu lemmikud ja kõik ronitaimed püüan ma ikka nende kettidega üles sättida. Pidin siis paja ka roostes kettidega saama, aga pada kuramus kisub kuidagi kiiva. Sain eelmisel kevadel begoonia mugulaid ja mu suureks üllatuseks õnnestus mul nad ületalve hoida, aga begoonia siia patta ei sobi, liiga päikesepaisteline koht ehk. Või vähemalt tundub nii. Peaks petuuniaga kohad ära vahetama.

´

Turkestanica oma blogis oma grillpajaga ajas mind tõsiselt ärevile. Pole julgenud veel mehele öeldagi, et nüüd viskame oma ufo-grilli rehte ja hakkame ka analoogset grillpajale vajaolevat kivitorni ehitama. Ei tea, kuidas selle autorikaitsega on? Praegu küll õue ära ufot kasutama.

Hostad - see on haigus

Läbi tulnuka silmade

KoduKauniks foorumis käib jutt, kes millist kohvi joob ja kas une ka ära võtab. Teen suure kruusi kanget kohvi ja une võtab ära küll. Nii juhtus ka eile õhtul; seljataga pikk magamata öö. Aga unetu öö on suurepärane aeg arvuti torkimiseks ja netis kolamiseks. Ja mis toredaid asju sealt netiavarustest leida võib!


Meie väike aed ja suviselt täis kasvanud jõgi. Maja jääb puude varju, ainult rehe katus paistab. Mida kõike sellelt pildilt avastada annab: teeääres kasvavad meil kuused, kased, sarapuud, sirelid jne. ning kogu see puu- ja põõsarida on mõnusalt kõverik. See maa, mis jääb aiast väljapoole ja mida me muruniitjaga niidame, on kollane. Oh, ma olen suht sõnatu. Vanad egiptlased, kes olid tuntud oma eriti täpselt maha märgitud hoonete ja aedade poolest, naeraks end seda pilti nähes surnuks.

´
Tulnukaid me endale lähiajal külla ei oota, sest midagi ahvatlevat neile sealt ülevalt vaadates küll silma ei hakka. Mees on ka mures: "Mida küll satelliidijuhid mõtlevad!"