Üks tundmatutest peaaegu selgunud

Nüüd, kus lill on õitsema hakanud, saan aru, et tegemist mingi püsikust sõrmkübaraga (Digitalis).

Aga millisega täpsemal, seda enam ei tea. Ma ei mäleta isegi, kust selle taime seemned pärinevad.

Kukekannused ja delfiinid

Nimi Delphinium tuleb kreekakeelsest sõnast delphis ja tähendab delfiini, sest kukekannuse õiepungad meenutasid kreeka arstile ja botaanikule Dioscorides´ele, kes seda taime oma kuulsas raamatus Materia Medica kirjeldas, väikeseid delfiine. Arvata võib, et samal moel on see taim oma eestikeelse nime saanud: eestlasele meenutavad need õiepungad vist küll rohkem kuke kannuseid kui delfiine. Kes nendest delfiinidest hallil ajal ikka teadis. Ma pole senini ühtki näinud.

Lugesin Wikipediast, et kukekannuse parimad tolmeldajad on liblikad ja kimalased. Kuna mina juhtun olema lepidopterofoob (irw - tegelikult ka), siis vaevalt juhtub, et mu blogis kohtaks pilti kukekannust tolmeldavast liblikast. Kimalasest küll. Kas tegemist on nüüd maakimalase (Bombus lucorum) või aedkimalasega (Bombus hortorum), jääb saladuseks. Meie kodus on kimalase üldnimeks olnud alati "mumm" ja nii jääb ka, kuigi nimi Bombus oleks kuidagi tabavamgi. Kukekannus ise on ilma korraliku õisikuta - süüdi koer. Sorti ka ei tea, mingist "Magic Fountain MIX" pakist jälle.

Aed-kukekannus (Delphinium cultorum). Sort "Kahevärvilised tähekesed". Otsetõlkes muidugi tore nimi. Kunagi Seemnemaailmast ostetud seemned. Pidi olema "superrentaabel". Toestamist ei pidanud ka vajama. Ma toestasin igaks juhuks ikka ära, aga suht kasutult, sest nüüd murdus hoopis õisik oma raskuse all ära. Imelikult sinka-vonka ta seal nüüd on, õisiku tipp taeva poole püüdlemas. Taim on tegelikult suur ja uhke küll. Ei teagi, mis nipiga seda toestamist tulevikus tuleks teostada. Ja õied on kahevärvilised ka nagu nimi lubab, ainult pildilt pole eriti näha.

Mu ainus kukekannus, mille kasvamine tänavu ilma eriliste intsidentideta on kulgenud. Ka tundmatu sort eelpool nimetatud "MIX" pakist. Ühel kevadel ma ostsin neid seemneid kokku ja külvasin, mu suureks üllatuseks enamus ei tärganud.

´

PS.

Delfiinid olid armastuse, ilu ja naudingute jumalanna Aphrodite lahinguratsudeks ja neid seostati õnneliku armastusega. Vahel seostati delfiine aga ka surmaga ja mõnes müüdis on nad teejuhtideks allilma. Selles on oma loogika, sest ükskõik kui ilusad kukekannused ka pole, neis sisalduvate alkaloididega ei tasuks küll maiustada. Heal juhul tapab ära ka. Veel PS. Tigusid see mürk maha ei võta.

Jões

Madalas vees on mõnus ringi kõndida. Jõgi ise kipub küll kinni kasvama, iga aastaga üha rohkem. Ühel hetkel tuleb vist traktor tellida ja kõikvõimalikud setted kaldale lükata. 25 aastat tagasi olla seda tehtud. Huvitav, kas selleks peab enne vallalt luba küsima? Õieti peaks vist kõigepealt vallalt küsima, kas vallalt peab küsima.

Jõgitakjas (Sparganium) on üks huvitava olemisega taim. Peaaegu kohustuslik element igas kimbus, mida ma teinud olen. Uhke on neid ka niisama vaasi viia või talveks kuivatada. Need miniatuursed meremiinid on igaljuhul väga erilise ilmega, tarvis ainult lehed ära nokitseda ning ikebana ongi valmis.

Kollane vesikupp (Nuphar lutea) on ilus. Lugesin kusagilt, et vesikupu risoome võib hea tahtmise ja töötlemise juures ka süüa. Mul sellist head tahtmist muidugi pole ja katsetama ka ei hakka, küll aga meeldib mulle väga ta lõhn. Öeldakse, et vesikupp lõhnab nagu hea vein. Ei oska kommenteerida ega ka kirjeldada, aga istuda kivil, jalgupidi vees solgerdada ja vesikuppu nuusutada, on märkimisväärne tunne.

Soo-nõianõges (Stachys palustris): suureõielise tõnnikese (Stachys macrantha) tagasihoidlik vend. Kõige lollima venna, villase nõianõgese (Stachys byzantiana) võttis külm ära.

Harilik vesineitsik (Calopteryx virgo). Neid kiile lendab siin massiliselt. Terve õu on siniseid ja rohelisi tiibu täis. Nii armsakesed, päriselus vihased kiskjad. Paar meetrit eemal, hundinuiades peab ämblik pidu, võrk kiile täis. Nii see elu käib.

´

Hetkel räägitakse telekas Pirita jõest. Jõe kallastel pidi kasvama roomav öövilge. Lähen õue öövilget otsima.

Jaanipäev

Jaanipäev on möödas ja meie oleme jälle ühe kogemuse võrra rikkamad: teha jaanilaupäeval kiirabile selgeks, et ohver ei pea tingimata olema purjus piduline, on omamoodi kunsttükk. Aga see selleks; laps jaaniussi küll ei leidnud, aga eriliselt rahuldatud on me koer, kes sai pea 24 tundi mööda Kõrvemaad ringi kihutada ning magab nüüd juba ma ei tea mitmendat tundi. Ja ehe tõdemus, et oma kodus on ikka kõige parem olla, valmistab taaskord tõelist naudingut.


Eriti kui koju jõudes avastad, et siberi iiris "Snow Queen" on oma täies ilus õide puhkenud. Üks maran kipub küll iirisesse kasvama, aga see on minu aiakujundusoskuse juures nii tavaline nähtus: kui ikka väga jube on, siis teeme ringi. Nagunii on kõik poolik. Küsimusi tekitab maran ise. Mul on sahvris üks karp, kuhu ma korjan kõik tühjad seemnepakid, et hiljem teaks, mida kõike külvanud olen. Selle marana seemnepakist on millegipärast järgi ainult pealmine pilt, ilma igasuse infota. Blogisse peaks tegema uue sildi - "külvid".

Kämpferi iiris (mille ma kusagil juba jaapani iiriseks ristisin) on mu suureks üllatuseks ühe korraliku õiepunga kasvatanud. Väga rõõmustav, aga esmalt tähendab see seda, et vana tuhkpuu hekk tuleb kiiremas korras ära pügada.

Üks mu kolmest üheksavägisest kasvab ka läbi tuhkpuu ja tundub rahul olevat. Üheksavägise lehti kasutatakse meie kodus haavaplaastrina ja väge on selles taimes tõesti, sest isegi kõige vastikumad haavad saab üheksavägisega ravitsetud. Tuhkpuu aga ülbitseb, sest alles ma teda ju lõikasin ja juba ta laiutab ning tungib hooga peenrasse. Tuhkpuu õite kallal aga nakitsevad vaablased. Ehk õnnestub ühel päeval neistki pilti teha. Võimalik muidugi, et ma ei julge.

Lõhnav neitsikummel (Tanacetum parthenium) on üks armas lill. Kuulub mu umbrohtude kollektsiooni, sest sellise ägeda isekülviga taime võib kahtlemata umbrohuks lugeda. Tegemist ka ravimtaimega: selle taime tinktuur pidi olema eriti hea putkahammustusest tekkinud sügeluse vastu. Ise proovinud pole, aga kohe proovin, sest nüüd, pärast jaanipäeva on ihu kaetud ohtrate sääsekuppudega. Juhtub, kui Off koju unustada. Ja lõhnav neitsikummel on kolme sammu kaugusel.

Sajab ja kastab

On juba kaks päeva sadanud. Veel mõned päevad ja see, kuidas ma vihma ootasin, on meelest läinud. Alati on nii: pikalt põuda, siis pikalt vihma järgi, et jõuaks kõigest ära tüdineda.

Andersoni tradeskantsia (Tradescantia × andersoniana) külvasin ma eelmisel aastal. Seemnepakil oli kirjas, et "Mix" ja paki peal ilus pilt erinevat värvi tradeskantsiatest. Paraku on kõik ühtmoodi lillad. Tõsi, üks taim veel ei õitse ja säilib lootus ka mõnd muud värvi näha.

Õevase murtudsüdame ülejäägid lõvipuur-kasvuhoone najal. Kaevasingi pooled välja, et hostasid ka näha oleks. Ühest väikeset puhmast ühe aastaga kaks kärutäit lilli. Ma ei tea, kas see murtudsüda siis ongi nii ohjeldamatu edeneja või leidis ta endale eriti sobiva koha. Üks külaproua tahtis taime, külm oli ta enda oma ära võtnud. Natuke imelik on sellise kogusega kohale kärutada ja ümberistutamise aeg on ka väga vale, aga hostad tahavad nunnutamist.

´

Suureõieline tõnnike (Stachys macrantha). Võib-olla ei ole suureõieline, võib-olla on niisama tõnnike, sest ma olen suuremate õitega varianti ka näinud. Mulle kohe meeldib tuvastada igasugu liike ja sorte. Ladina keel ja muud tarkused. Enamuses ei õnnestu, mis muidugi ei takista mul igalpool asjatundlikult sõna võtmast. Tagasihoidlikkusega ma ei hiilga.

Hommikul kell 5

Hommikune jalutuskäik. 6° pani varbad külmetama.


Pardid vist veel magavad. Ülejäänud päeva sõelutakse vesikuppude vahel ja aetakse mingeid asju.

Kurereha "Ann Folkard" on oma esimese õie lahti teinud.

Rõigas ühendab mu imetillukest aiamaad lillepeenraga. Ja üheksavägine - tõesti väge täis.

Browni kuslapuu "Dropmore Scarlet".

Kastemärg vana hosta, mille sorti ei tea. H. ventricosa vist.

Veel heinamaa. Järgmisel aastal saame me tõenäoliselt endale naabrid.

´

Varesed meelitasid koera ära, peaks nüüd minema otsima, aga nii külm on.

Ilus umbrohi

Enamuses ma umbrohust ei vaimustu. Eriti jube tegelane on põldohakas: juured ulatuvad tal ilmselt Uus-Meremaani ja igast maasse jäänud jubinast tärkab vähemalt kolm uut taime. Tänavu on mul ohakapopulatsioon küll juba enam-vähem kontrolli all, aga mõni siin seal siiski tärkab. Ja naat on muidugi imeline. Naadi pärast olin ma sunnitud kõik vanad lillepeenrad ära likvideerima, sest sealt lillepuhmaste seest teda kätte saada osutus võimatuks. Orashein pole ka teab mis armas, aga selle võilillejuurijaga kättesaadav. Kõik muud umbrohud on rohitavad ja mõned siinsed lausa lemmiklilledeks kujunemas. Keset mu küüslaugupeenart laiutab harilik öölill (Hesperis matronalis), ja ühte kõige tavalisemat kortslehte kasvatan ma ka peenras.


Ei teagi, kas see umbrohi on sarvkannike (Viola cornuta) või miski muu, aaskannike (Viola tricolor) ehk. Igaljuhul on mul hea meel, et see taim on me aeda tee leidnud. Istutasin ta nüüd peenrasse ja leidsin, et pikaleveninud viirushaigus tuli kasuks ka, sest muidu poleks ma teadnudki, mis kannikesed meil seal põlluserval kasvavad. Arvasin, et tegemist on tavalisema umbrohuga - põldkannikesega (Viola arvensis), aga puhkes midagi ilusamat.

Jõeääres kasvab valge pusurohi (Silene pratensis). Jääb ka rohimata. Loodame, et väga ohtrat isekülvi ei anna. Hetkel ta mulle küll väga meeldib, aga kui tuleval aastal terve aed valget pusurohtu täis oleks, mu vaimustus tõenäoliselt raugeks. Ükskord ma sellist lollust juba praktiseerisin: tõin teeäärest käokannust (Linaria vulgaris) ja edaspidi aina rohisin. Aga ilus on see käokannus ikka, kuigi ma teda oma peenrasse enam ei taha.

´

Kui kolada mööda umbrohtusid tutvustavaid saite, võib leida nii mõndagi. Imelik on mõelda, et maailmas on kohti, kus tõsist muret teevad vesiroosid, kobarhüatsindid või kevadmagunad. Meil siin tuleb ikka maltsaga rinda pista.

Veel õitsevad...

.... lupiinid. Enamuses nii roosad, nii roosad. Üks mu juunikuiseid lemmik-kompositsioone on lupiin idamagunaga. Idamagunad ei suvatse aga õitsema hakata. Teeb kohe närviliseks: suured pungad, ei tea mida ootavad. Niimoodi jõuavad lupiinid enne ära õitseda. Teise peenrasse oli külvatud eriti punane lupiin "Morello Cherry" sellest ma ei hakka pilti tegemagi, ka nii roosa, nii roosa.

Kurekell koos võilille seemnetega. Mõni aasta tagasi tabas mind eriline kurekella vaimustus. Kunagi kasvas siin igasugu ilusaid isendeid, mis ajapikku siniseks muutusid. Ostsin seemneid kokku ja unelesin kurekellaküllusest. Siis oli meil veel suur koer ja nii ta läks. Läks koos mu lilleriiuli ja külvidega. Ma ei ole isegi rohkem proovinud. Sellised asjad on võibolla mingid "märgid", ehk ma ei peakski aias midagi torkima.

"Ema, ema, isa lükkas voolikuga su lille ümber!" Nüüd ma tean, miks see kurekell ühel hetkel ühe vana hosta peale pikali kukkus. Ma ei hakka teda kuidagi enam üles ka siduma, nagunii on varsti õitsenud. Selle vooliku vedamisega on nii mõnele teiselegi lillele asju tehtud. Ja mitte ainult vedamisega. Ostsime uue pihusti, laps tahtis ka kohe kasta, aga seda veejuga sai nii mõnusalt eriti karmiks rajuks reguleerida. Ah, mis ma siin meest ja last süüdistan: enamuses vean ma sedasama voolikut ikka ise ning minus tekivad kastes alati kihud koera pritsida. Koer on muidugi vaimustuses ja hakkab kiiremaid ringe tegema, mille käigus enamasti midagi ikka murdub.

Kaunis murtudsüda (Dicentra formosa)"Aurora" hakkas ka nüüd lõpuks õitsema. Nende murtudsüdametega on mul ka natuke häda. Tõin kunagi oma vanatädi aiast päästekaevamiste käigus endale õevast murtudsüdant (Dicentra eximea), oli selline madal ja mõnus. Eelmisel aastal jagasin selle puhma ära ja istutasin uue hostapeenra servadesse. Täielik möödalask, sest ma ei arvestanud, et hostapeenar on varjus ja õevane kasvab tublist kõrgemaks, kui eelmises, palju valgemas kohas. Nüüd mul ongi suured pussakad, mille taga oluliselt madalamad hostad. Jälle tuleb ümber tegema hakata. Krt! "Aurora" on vähemalt õige kõrgusega.

Palju ilusaid lilli, ometi suht masendunud meeleolu. Masenduse vastu aitab hästi, kui õhtul mairoosi (juhul, kui see on mairoos) nuusutada.

Iiristega mul ei õnnestu

Ostsin 2 aastat tagasi valge iirise, vist oli "Out Yonder" või midagi sinnapoole. Möödunud kevadeks oli kadunud. Ei jätnud jonni, ostsin sama sordi uuesti. Kevadel oli jälle kadunud. Kui ma möödunud aastal kahtlustasin külma, siis tänavu ei oska ma enam midagi arvata. Ka suri eelmisel aastal ära vana kollane iiris, mida mammal oli vanasti hektarite viisi. Selle surma põhjust ma aiman, aga natuke on ikkagi imelik, sest tegemist oli minu arvates sellise eriti lollikindla sordiga. Õnneks olin ma jõudnud seda sama iirist pea igale tuttavale jagada, käisin siis tõin tänavu natuke tagasi. Õitsema ta muidugi veel ei hakka ja ei tea kas tulevalgi aastal õitseb, sest me lugupeetud koer on taimed viimase paari kuu jooksul vist küll 5 korda välja kaevanud.


See iiris on ka palju kannatanud kaunikene. Pärit jälle mamma aegadest: õnnetuke kasvas arooniate all, põhja pool, täielikus pimeduses. Kasvas oma 15 aastat ilma, et oleks kordagi õitsenud. Nüüd on hekk läinud ja iirised ise ka paremas kohas. Suur oli mu üllatus: "näe, ei olegi see kollane". Vanades aedades on sellised leiud võimalikud ja enamasti rõõmustavad.

"Black Dragon". Nüüd kuulun mina ka sinna klubisse, kus räägitakse kes millalgi mingi vale sordi on saanud. Tegelikult teeb ikka tigedaks küll. Selline on "Black Dragon" originaalis. Muidugi kui asjale positiivselt läheneda, siis ega sellelgi iirisel midagi viga ole. Või äkki tuletasid mingid kõrgemad jõud mulle mõningaid detaile meelde! Draakonid ja lohed lävivad teadupoolest ikka rohkem rüütlite ja printsessidega.

Esimene iiris, mille ma ise siia tõin. Tänaseks on mul teda kolmes erinevas kohas ja jätkuvalt on meil vastastikune sümpaatia. Tänane pealkiri on natuke eksitav, sest selle iirisega õnnestub mul küll. Jama on mul kõikide teistega: Iris louisiana "Black Gamecock" kasvab mis mühiseb, aga ei mingeid õisi. Tegelikult ma ei teagi millal see iiris õitsema peaks. Ja jaapani iirised (Iris ensata), mis peaksid vist kevadel õitsema, on ka senini õietud. Jäin kevadel valgest võhumõõgast ilma ja tellisin endale siis Iris laevigata "Snowdrift". Aga Eesti Post tegi väikese näpuka (vabandati küll ilusti) ja mu saabunud sile iiris vedeles kuu aega postkontoris. Ime küll, aga ellu jäi, kuigi suht paha on talle peale vaadata, selline imetilluke. Ja kui ma hästi meenutan, siis kunagi tõin ma siia ka mingi punase iirise, see on ka kadunud.

No ja siberi iirised - tegelikult on mul nendega ka suht hea suhe. Ainult tänavu on nad viletsad, sest möödunud sügisel sai enamus ära tükeldatud ja ümber istutatud. Vana sorditu, kõige tavalisem sibirjak, mis mulle rinnuni ulatus, on nüüd oma uutes kohtades selline kergelt kõhetu ja vaevalt üle põlve. Küll ta järgmiseks aastaks oma jõu kätte saab, väga ma ei muretse. Praegu õitseb kevadel ostetud "Silver Edge"; ennast pole ollagi, aga ühe õie ikka tegi. Kuigi jah, need hõbedased servad on ta millegipärast allapoole keeranud. Ülejäänud sortidest ei edene "White Swirl". Ilmselt on asukohal mingi häda, mis sellele taimele kohe üldse ei meeldi. Tänavu ma teda veel ümber ei istuta, aga kui järgmisel aastal sama kidumine on, siis tuleb küll paremat kohta otsima hakata.

´

Võib juhtuda, et mõni iiris tuleb juurde, kuigi ma püüan ennast talitseda: http://www.bearded-iris.co.uk/page6.html

http://www.auldenfarm.co.uk/beardedirispage.html

http://www.irises.co.uk/cat.html

Nõgesed

Igasugu nõgesed on ühed toredad taimed. Siinkohal ei pea ma muidugi silmas mitte kõrvenõgest. Aga valge iminõges (piimanõges, nagu meie kandis seda taime kutsutakse) on iseenesest üsna toredake, kuigi rändab komposti koos oma venna vereva iminõgesega. Ladina keeles Lamium, senini minu kõige paremini edenevad pinnakatjad.

Lamium maculatum (täpiline iminõges) "Beacon Silver" vist. Ega ma selles sordis päris kindel pole. Selline sametine taim. Ja mitte ainult katsudes, vaid juba peale vaadates tead, et tegemist millegi mõnusa ja pehmekesega. 2005 sügisel käisin kusagil külas ja näpistasin peenrast endale ühe varre. Perenaine küll pakkus, et toob labida ja kaevab taime, aga mul polnud õiget kohta kuhu taim istutada ja ei viitsinud midagi tegema ka hakata, ning nii ma selle varre kasvuhoonesse pistsingi, lihtsalt niisama. Kevadeks oli kasvuhoones suur taim. Tegemist vist ongi selliste mõnevõrra igihaljaste tegelastega.


Siin pildil on vist "Chequers". Ka möödunud aastal istutatud ja oli siis tunduvalt punasemate lehtedega. See oleneb arvatavasti küll valgusest: mida suurem vari, seda punasemad lehed või vastupidi. Need iminõgesed on erakordsed laiutajad; seda taimede ohjes hoidmise kunsti ma eriti ei valda ja kevadel sai üsna suur hulk täpilist iminõgest lihtsalt minema visatud.

Sama lugu ka koldnõgesega (Galeobdolon luteum). Nii kiirekasvulist taime annab otsida. Koldnõgese ladinakeelne nimi on minu jaoks üks suur saladus: Lamiastrum galeobdolon, Lamium galeobdolon jne. Ei tea mina, miks neid sünonüüme nii palju peab olema. See on muidugi botaanikute bisness ja las olla, ainult oleks tore teada, milline neist see kõige ametlikum on.

Nõgeste vaimustus mul aina kasvab, eriti kui visata pilk internetti: "Anne Greenaway", "Golden Anniversary", "Beedham’s White", "Elizabeth de Haas" . Eestis on selle valikuga nagu on. Roheline Kaubamaja pakub oma kodulehel küll täpilist iminõgest "White Nancy" ja koldnõgest "Herman's Pride", aga kui mees nimekirjaga kohale saata, siis on kaup just otsa lõppenud.