Jões

Madalas vees on mõnus ringi kõndida. Jõgi ise kipub küll kinni kasvama, iga aastaga üha rohkem. Ühel hetkel tuleb vist traktor tellida ja kõikvõimalikud setted kaldale lükata. 25 aastat tagasi olla seda tehtud. Huvitav, kas selleks peab enne vallalt luba küsima? Õieti peaks vist kõigepealt vallalt küsima, kas vallalt peab küsima.

Jõgitakjas (Sparganium) on üks huvitava olemisega taim. Peaaegu kohustuslik element igas kimbus, mida ma teinud olen. Uhke on neid ka niisama vaasi viia või talveks kuivatada. Need miniatuursed meremiinid on igaljuhul väga erilise ilmega, tarvis ainult lehed ära nokitseda ning ikebana ongi valmis.

Kollane vesikupp (Nuphar lutea) on ilus. Lugesin kusagilt, et vesikupu risoome võib hea tahtmise ja töötlemise juures ka süüa. Mul sellist head tahtmist muidugi pole ja katsetama ka ei hakka, küll aga meeldib mulle väga ta lõhn. Öeldakse, et vesikupp lõhnab nagu hea vein. Ei oska kommenteerida ega ka kirjeldada, aga istuda kivil, jalgupidi vees solgerdada ja vesikuppu nuusutada, on märkimisväärne tunne.

Soo-nõianõges (Stachys palustris): suureõielise tõnnikese (Stachys macrantha) tagasihoidlik vend. Kõige lollima venna, villase nõianõgese (Stachys byzantiana) võttis külm ära.

Harilik vesineitsik (Calopteryx virgo). Neid kiile lendab siin massiliselt. Terve õu on siniseid ja rohelisi tiibu täis. Nii armsakesed, päriselus vihased kiskjad. Paar meetrit eemal, hundinuiades peab ämblik pidu, võrk kiile täis. Nii see elu käib.

´

Hetkel räägitakse telekas Pirita jõest. Jõe kallastel pidi kasvama roomav öövilge. Lähen õue öövilget otsima.