11.06.07

Iiristega mul ei õnnestu

Ostsin 2 aastat tagasi valge iirise, vist oli "Out Yonder" või midagi sinnapoole. Möödunud kevadeks oli kadunud. Ei jätnud jonni, ostsin sama sordi uuesti. Kevadel oli jälle kadunud. Kui ma möödunud aastal kahtlustasin külma, siis tänavu ei oska ma enam midagi arvata. Ka suri eelmisel aastal ära vana kollane iiris, mida mammal oli vanasti hektarite viisi. Selle surma põhjust ma aiman, aga natuke on ikkagi imelik, sest tegemist oli minu arvates sellise eriti lollikindla sordiga. Õnneks olin ma jõudnud seda sama iirist pea igale tuttavale jagada, käisin siis tõin tänavu natuke tagasi. Õitsema ta muidugi veel ei hakka ja ei tea kas tulevalgi aastal õitseb, sest me lugupeetud koer on taimed viimase paari kuu jooksul vist küll 5 korda välja kaevanud.


See iiris on ka palju kannatanud kaunikene. Pärit jälle mamma aegadest: õnnetuke kasvas arooniate all, põhja pool, täielikus pimeduses. Kasvas oma 15 aastat ilma, et oleks kordagi õitsenud. Nüüd on hekk läinud ja iirised ise ka paremas kohas. Suur oli mu üllatus: "näe, ei olegi see kollane". Vanades aedades on sellised leiud võimalikud ja enamasti rõõmustavad.


"Black Dragon". Nüüd kuulun mina ka sinna klubisse, kus räägitakse kes millalgi mingi vale sordi on saanud. Tegelikult teeb ikka tigedaks küll. Selline on "Black Dragon" originaalis. Muidugi kui asjale positiivselt läheneda, siis ega sellelgi iirisel midagi viga ole. Või äkki tuletasid mingid kõrgemad jõud mulle mõningaid detaile meelde! Draakonid ja lohed lävivad teadupoolest ikka rohkem rüütlite ja printsessidega.


Esimene iiris, mille ma ise siia tõin. Tänaseks on mul teda kolmes erinevas kohas ja jätkuvalt on meil vastastikune sümpaatia. Tänane pealkiri on natuke eksitav, sest selle iirisega õnnestub mul küll. Jama on mul kõikide teistega: Iris louisiana "Black Gamecock" kasvab mis mühiseb, aga ei mingeid õisi. Tegelikult ma ei teagi millal see iiris õitsema peaks. Ja jaapani iirised (Iris ensata), mis peaksid vist kevadel õitsema, on ka senini õietud. Jäin kevadel valgest võhumõõgast ilma ja tellisin endale siis Iris laevigata "Snowdrift". Aga Eesti Post tegi väikese näpuka (vabandati küll ilusti) ja mu saabunud sile iiris vedeles kuu aega postkontoris. Ime küll, aga ellu jäi, kuigi suht paha on talle peale vaadata, selline imetilluke. Ja kui ma hästi meenutan, siis kunagi tõin ma siia ka mingi punase iirise, see on ka kadunud.

No ja siberi iirised - tegelikult on mul nendega ka suht hea suhe. Ainult tänavu on nad viletsad, sest möödunud sügisel sai enamus ära tükeldatud ja ümber istutatud. Vana sorditu, kõige tavalisem sibirjak, mis mulle rinnuni ulatus, on nüüd oma uutes kohtades selline kergelt kõhetu ja vaevalt üle põlve. Küll ta järgmiseks aastaks oma jõu kätte saab, väga ma ei muretse. Praegu õitseb kevadel ostetud "Silver Edge"; ennast pole ollagi, aga ühe õie ikka tegi. Kuigi jah, need hõbedased servad on ta millegipärast allapoole keeranud. Ülejäänud sortidest ei edene "White Swirl". Ilmselt on asukohal mingi häda, mis sellele taimele kohe üldse ei meeldi. Tänavu ma teda veel ümber ei istuta, aga kui järgmisel aastal sama kidumine on, siis tuleb küll paremat kohta otsima hakata.
´
Võib juhtuda, et mõni iiris tuleb juurde, kuigi ma püüan ennast talitseda: http://www.bearded-iris.co.uk/page6.html

1 kommentaar:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Tead see "kasvab, ei kasva" võib sõltuda lihtsalt kohast. Ma proovisin vahepeal gladioole kasvatada. Minu tädil, kes elab Vändras, õnnestusid kõik gladioolid va. üks tuhmlilla ja roheline. Mul jälle vastupidi. Ûlejäänud kiratsesid, need kaks sorti aga lausa metsistusid: õitsesid 3-4 korda järjest, sibulaid all nigu kartuleid