Enamuses ma umbrohust ei vaimustu. Eriti jube tegelane on põldohakas: juured ulatuvad tal ilmselt Uus-Meremaani ja igast maasse jäänud jubinast tärkab vähemalt kolm uut taime. Tänavu on mul ohakapopulatsioon küll juba enam-vähem kontrolli all, aga mõni siin seal siiski tärkab. Ja naat on muidugi imeline. Naadi pärast olin ma sunnitud kõik vanad lillepeenrad ära likvideerima, sest sealt lillepuhmaste seest teda kätte saada osutus võimatuks. Orashein pole ka teab mis armas, aga selle võilillejuurijaga kättesaadav. Kõik muud umbrohud on rohitavad ja mõned siinsed lausa lemmiklilledeks kujunemas. Keset mu küüslaugupeenart laiutab harilik öölill (Hesperis matronalis), ja ühte kõige tavalisemat kortslehte kasvatan ma ka peenras.
Ei teagi, kas see umbrohi on sarvkannike (Viola cornuta) või miski muu, aaskannike (Viola tricolor) ehk. Igaljuhul on mul hea meel, et see taim on me aeda tee leidnud. Istutasin ta nüüd peenrasse ja leidsin, et pikaleveninud viirushaigus tuli kasuks ka, sest muidu poleks ma teadnudki, mis kannikesed meil seal põlluserval kasvavad. Arvasin, et tegemist on tavalisema umbrohuga - põldkannikesega (Viola arvensis), aga puhkes midagi ilusamat.
Jõeääres kasvab valge pusurohi (Silene pratensis). Jääb ka rohimata. Loodame, et väga ohtrat isekülvi ei anna. Hetkel ta mulle küll väga meeldib, aga kui tuleval aastal terve aed valget pusurohtu täis oleks, mu vaimustus tõenäoliselt raugeks. Ükskord ma sellist lollust juba praktiseerisin: tõin teeäärest käokannust (Linaria vulgaris) ja edaspidi aina rohisin. Aga ilus on see käokannus ikka, kuigi ma teda oma peenrasse enam ei taha.
´
Kui kolada mööda umbrohtusid tutvustavaid saite, võib leida nii mõndagi. Imelik on mõelda, et maailmas on kohti, kus tõsist muret teevad vesiroosid, kobarhüatsindid või kevadmagunad. Meil siin tuleb ikka maltsaga rinda pista.
2 kommentaari:
Mina pakuks, et tegemist on aaskannikesega, rahvakeeli käoorvik. Ise tarisin kah kunagi selle taime omale koju. Ta on veel ses mõttes tore, et teda igasugused niitmised mitte ei hävita. Varem või hiljem õitseb ta jälle.
Mis kellegi jaoks haruldane on või vastupidi. Muideks, seal Ciota looduspargis kõige keskel, hoolikalt rohituna ja hellalt hoituna kasvasid till, kummel ja oblikas.
Meil trehvas eelm aastal ostet musta sarvkannikese isekylvist mitut v2rvi, sh sama mis Sinulgi, v2rvidega seemikuid. Taime kuju tykib ka sarnanema, aga vaidlema liigi-sordi asjus teise kommijaga ei hakka. Praegu on pool kiviktaimlat kirjusid kanne t2is, lageraiet teha ka ei raaci:)
Postita kommentaar