23.09.07

Saabus sügis

Nädalavahetus möödus metsas. Hing igatses juba ammu rabasse ja hoolimata eilsest vastikust ja vihmasest ilmast, võtsin saba selga ja kihutasin. Männiriisikaid ma korjama läksin, aga mu suureks üllatuseks ei leidnud ainsatki. Olid ainult pilvikud ja lehmatatikud ning rabaservas massiliselt tuliriisikaid. Tatikud said omas mahlas sügavkülma, pilvikud ja tuliriisikad soolasin ära. Jube külm oli ja märjaks sain ma ka põhjalikult, aga sookailu, turba ja mändide lõhn nullis igasugused ebameeldivused. Mamma arvas vanasti ikka, et küllap must üks toksikomaan saab: no ei saanud, aga kõikvõimalikke lõhnasid naudin ma täiel rinnal jätkuvalt. Vanajumal on mulle suure nina ka kinkinud, võib-olla siis sellepärast.
´
Täna oli ilus ilm ja mul õnnestus oma teisele poolele selgeks teha, et kui me Raplamaale, mu lemmik-seenemetsa ei sõida, siis juhtub tõenäoliselt midagi jubedat. Läksimegi ja oli igati mõnus metsaskäik.
Tõsi, seeni küll eriti polnud, aga tundus, et hakkavad alles tulema, nagu ka eile rabas. Midagi siiski sai.


Sirmikud (Macrolepiota) läksid otse pannile ja on juba söödud ka. On ikka head seened küll. Jakob, pipstükk, muidugi ütles, et täiesti maitsetud. Osad sirmikud tundusid vanad ja need vist kuivatan ära. Ahnus ei luba ära visata. Ei ole enne seeni kuivatanud, aga proovin seekord selle seenekuivatamise ära.


Üks üsna haruldane, aga väga hea söögiseen on kollakas kukeseen (Cantharellus aurora). Paremgi veel, kui tavaline kukeseen. Nende seentega on see häda, et neid ei märka, on sambla sees peidus, tuleb nina maas uurida. Selle korvitäie korjasime me vaid mõnelt ruutmeetrilt. Ma kilkasin õnnest.

Kuuseriisikaid (Lactarius deterrimus) oli väga vähe, aga paar purki ikka saab. Ja nüüd olen nö. poliitiliselt ebakorrektne - mulle kuuseriisikad eriti ei meeldigi või vähemalt ei tekita nad mus ülevoolavat vaimustust. Pisikesed, marineeritud männiriisikad on minu arvates palju paremad. Mees kuulub sinna kuuseriisika fännklubisse ja see kausike pani teda kilkama (mitte just sõna otseses mõttes, ta selline vaikne ja tasane).
Mõned puravikud (Leccinum) ja põdramokad (Sarcodon imbrisatus) ajaloolises korvis, mis on tunduvalt vanem kui mina. Siit piltidelt paistab ka me köögilaud, mis on siinsamas seisnud 61 aastat. Vot sellised asjad mulle meeldivad. Aga mida ma nende põdramokkadega peale hakkan, ei tea , kuid jällekord ei lubanud saamahimu neid seeni metsa jätta. Pealegi ei tee põdramokad mulle kuidagi halba, kuigi mõnel pidid tekitama kõhuvalu ja seedehäireid. Teistega ma ilmselt inimkatseid tegema ei hakka, jäävad siis mulle personaalseks roaks. Või hakkaks hoopis lõnga värvima.

Kollane harik (Ramaria flava) ei ole vist ka väga tavaline seen. Neid tegelikult ei soovitatagi korjata, sest erinevatel hariku liikidel on raske vahet teha ja osad neist söögiks kõlbmatud. Muidu ma küll alati üürgan: ÄRGE KORJAKE SEENI, MIDA TE KINDLALT EI TUNNE!" Mu ema töötas terve elu kiirabis ja sealt teadmine, et seenemürgitus on tavalisem nähtus, kui üldiselt arvatakse. Ega ma päris kindel ei ole, kas tegemist on just kollase harikuga, küll olen ma kindel selle konkreetse seene ohutuses, sest olen samast kohast harikut juba aastaid korjanud nii, et katsed on iseenda peal ära tehtud. Pajaroa sees imehea.

Ja muidugi metsamineku peaeesmärk - kollariisikas (Lactarius scrobiculatus) e. rahvakeeli võiseen. Jäävad vette homset kupatamist ja marineerimist ootama. Paljudele need seened ei meeldi, et sellised limased. Arusaamatu!
´
No jah - tundub ju, et seeni küll. Metsas tundus, et pole peaaegu üldse, aga tavaliselt tuleb seal vaid mättale istuda ja korvid täis korjata. Täna tuli ikka natuke ringi ka kõndida: tulevase tugitoolisportlase Jakobi õuduseks: pea kaks tundi padrikus oli tema jaoks liig mis liig ja isegi fakt, et meiega oli kaasas ta lemmiksugulane, ei teinud asja kergemaks. Ma ei saa aru, miks tänapäeva lapsed ei taha õues olla. Kodust ta seda õppinud ei ole. Hakka või uskuma, et mõni kommides ja krõbuskites leiduv aine seda tekitab.

6 kommentaari:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Kust Sa neid seente nimesid nii hästi tead? On Sul miski hea raamat? Või äkki netilehekülg?

Kadakas ütles ...

Nii vahvad seened! Seenevaesel aastal tahaks isegi rohkem tunda, aga sel aastal - hea on, et osad seened metsa ka jäävad :) Siiani marineerin eile meie enda tillust salust korjatud kaht ämbritäit õunriisikaid.

Naano ütles ...

Mu ema oli täielik seenehull ja tundis seeni, midagi jäi sealt külge. Ladinakeelsed nimed tulevad muidugi raamatus ja hästi viletsast sellisest. Aga tegelikult ei tunne ma üldse seeni, enamus jääb minust korjamata, kõikvõimalikud heinikud ja liimikud ja vöödikud jne. Lapsepõlves oli mul au süüa roogasid külmaseenest ja sametkõrgesest, aga need ajad on möödas. :)(Õnneks vist, sest üks nendest kännuseentest maitses küll halvasti!)

Naano ütles ...

Palju rohkem meeldib mulle lihtsalt metsas ringi kolada, võib ka täiesti ilma seenteta. Teil, Kadakas ja Lillekasvataja on metsad otse aia taga: see on minu meelest suur õnn.

kaaren ütles ...

Elagu seened! Suurte mecade keskel elades v6ib ka seeni mitte tunda, nagu minu mammi. Ise oleme kyll koos lastegagi seenel k2inud, neile meeldib. Muide, pyhap2eval olin t88l, mees l2x 2se & 4se lapsega seenele, 9-ne aga j2i koju arvutti n2ppima. See tuleneb vist vanema v2hesest veenmisv6imest & lapse soovist kogeda valmiselamust, aga mecas pead sa huvitavad asjad ise yles leidma. M6tlemine aga on piinarikas process:) Ikkagi - seenele minek on alati asja eest k2ik.

Anonüümne ütles ...

Taname huvitavat teavet