31.12.07

2008






HEAD UUT AASTAT!



29.10.07

Sügis ehk kuidas arendada keskkonnatundlikkust


Sügis teeb mind, niigi melanhoolset tüüpi, veelgi depressiivsemaks. See depressioon on küll rohkem selline loodusnähtus, lugu sellest, kuidas aastaajad vahelduvad pidevalt ka inimese sees ja ega ma ise seda miskiks traagikaks peagi.


Lihtsalt - kui loodus su ümber suremas on, tundub kuidagi kohatu naudiskleda ja ringi kilgata. Matustel me ju reeglina nalja ei viska, isegi vihavaenlase matustel mitte. No vähemalt, mitte meie kultuuris või mitte avalikult. See kõik ei tähenda muidugi, et sügises oma ilu ja võlu pole. Sügis on minu jaoks tõsine aeg, tunnistus sellest, et asjad kulgevad ainult mööda omi kindlaksmääratud radasid. Kuigi jah, sõna "depressioon" on vist siiski ilmne liialdus, nimetagem seda hoopis ängiks või mingiks paratamatuse tunnetamiseks. Ning kui su poeg käib kolm korda päevas valjult lauldes dušši all ja alati kulmineerub laululugu sõnadega "And if You go, I wanna go with You. And if You die, I wanna die with You...", muutub sügis veel ängistavamaks (eriti koolivaheajal).

Hea vahend enda turgutamiseks on kahtlemata multikad. Eriti Ghibli stuudio filmid. Animesõbraks sain ma ~6 aastaselt, kui üks mu sugulane ühel õhtul meile multikat vaatama tuli. Ma ei mäleta enam, mis põhjustel seda filmi just meil vaatama pidi, aga suur oli mu imetlus: esiteks oli muidugi juba iseenesest tegemist sellise erakordselt suure inimesega (ta on must 8 aastat vanem ka), kes julges õhtul pimedas üksi õue minna ja puha ning filmivalik oli ka otse kümnesse:


"Da nao tian gong". Eesti keelde selle filmi nime vist tõlgitud polegi, inglise keeles "Uproar in Heaven", põhineb kuulsal Wu Chengeni romaanil "Teekond läände". Mu teravaim filmielamus. Võib-olla ma väga ei liialdagi, kui ütlen, et mu teravaim elamus üldse: igaljuhul on see õhtu ja see film jätnud mu ajju kaugelt rohkem jälgi kui miski muu mu lapsepõlvest. Nonii, mu lugupeetud sugulane, kas Sa ise ikka mäletad seda filmi?

Ah jah, multikad: Digimoni olen ma nõus siis vaatama, kui keegi winchesteriraudu vastu mu meelekohta surub. See kehtib paljude multikate puhul. Väga vaevaliselt läheb ka hommikune kohustuslik Yu-Gi-Oh (sellest kaartide värgist ma parem ei räägigi) ja Disney´t ei armasta ma ka. Hoopis teine tase on Miyazaki oma ükskõik millise filmiga. "Minu naaber Totoro" võiks olla küll ka siin maal kättesaadav, aga selle meie filmileviga on nagu on ja mul on väga kahju, et lapsed ei saa vaadata seda sama Totorot või "Kiki kullerteenust" (Jakobi konkurentsitu lemmikfilm) eestikeelsena.

Miks ma sellest kõigest aiablogis kirjutan? Ghibli stuudio filmid käsitlevad alati ka nö. öko-teemat. Ja mis aiapidaja ma oleksin, kui see mulle põrmugi korda ei läheks, isegi siis kui igasugune keskkonnateadlikkus on selgelt muutunud trendikaubaks ja suureks bisnissiks. Teema on meil hetkel ajakohane ka, sest kohe on me aia taha kerkimas uus elamurajoon ja alles hiljuti teatati, et siia hakatakse ehitama jalgrattateed. Probleem on tõsine: liiklus tihe ja õnnetutel jalgratturitel ning jalutavatel emadel ja koolilastel liikumine ohtlik. Ma ei vaidlegi vastu, aga tegelikkuses tähendab see ka mõnda tonni betooni ja asfalti sinna, kus praegu kasvavad luigelilled. Need samused Ghibli filmid õpetavadki lapsi asju ka teisest küljest nägema ja õigus on ju mõlemal poolel. Nüüd me siis vaatamegi Jakobiga üht Ghibli teise mehe, Isao Takahata filmi "Pom Poko" ja arutleme tõsiste asjade üle. Film ise on naljakas ja tulvil Jaapani mütoloogiat, mis mulle antud hetkel eriti peale läheb. Jakob on jõudnud suur tarkuseni, et paha ei olegi ainult paha ja hea pole ainult hea. Ja esimene katsetus blogisse videot postitada, on nüüd ka tehtud.


27.10.07

Astrid


Kunagi teen ma endale kindlasti selgeks, mis on mis: kas kaunis aster (Aster novae-angliae) või õiekas aster (A. novi-belgii) või hoopis mõni muu aster. Siin mõned sügisesed pildid, tehtud nii minu kui naabrinaise aias. Kevadel ostetud kaunis aster "Andenken an Alma Pötschke" ei jõudnudki õiepungadest kaugemale ja ilus punane sort "Jenny" õitses ära ilma, et ma oleks märganudki. Väga laiskadel aiafännidel ikka juhtub. Vaatamata juba möllanud külmadele õitseb hetkel aias veel vitsaster (A. lateriflorus), aga noorukesena jääb tal veel fotogeensusest puudu.