30.06.07
27.06.07
Kukekannused ja delfiinid
Nimi Delphinium tuleb kreekakeelsest sõnast delphis ja tähendab delfiini, sest kukekannuse õiepungad meenutasid kreeka arstile ja botaanikule Dioscorides´ele, kes seda taime oma kuulsas raamatus Materia Medica kirjeldas, väikeseid delfiine. Arvata võib, et samal moel on see taim oma eestikeelse nime saanud: eestlasele meenutavad need õiepungad vist küll rohkem kuke kannuseid kui delfiine. Kes nendest delfiinidest hallil ajal ikka teadis. Ma pole senini ühtki näinud.
Lugesin Wikipediast, et kukekannuse parimad tolmeldajad on liblikad ja kimalased. Kuna mina juhtun olema lepidopterofoob (irw - tegelikult ka), siis vaevalt juhtub, et mu blogis kohtaks pilti kukekannust tolmeldavast liblikast. Kimalasest küll. Kas tegemist on nüüd maakimalase (Bombus lucorum) või aedkimalasega (Bombus hortorum), jääb saladuseks. Meie kodus on kimalase üldnimeks olnud alati "mumm" ja nii jääb ka, kuigi nimi Bombus oleks kuidagi tabavamgi. Kukekannus ise on ilma korraliku õisikuta - süüdi koer. Sorti ka ei tea, mingist "Magic Fountain MIX" pakist jälle.
Aed-kukekannus (Delphinium cultorum). Sort "Kahevärvilised tähekesed". Otsetõlkes muidugi tore nimi. Kunagi Seemnemaailmast ostetud seemned. Pidi olema "superrentaabel". Toestamist ei pidanud ka vajama. Ma toestasin igaks juhuks ikka ära, aga suht kasutult, sest nüüd murdus hoopis õisik oma raskuse all ära. Imelikult sinka-vonka ta seal nüüd on, õisiku tipp taeva poole püüdlemas. Taim on tegelikult suur ja uhke küll. Ei teagi, mis nipiga seda toestamist tulevikus tuleks teostada. Ja õied on kahevärvilised ka nagu nimi lubab, ainult pildilt pole eriti näha.
Mu ainus kukekannus, mille kasvamine tänavu ilma eriliste intsidentideta on kulgenud. Ka tundmatu sort eelpool nimetatud "MIX" pakist. Ühel kevadel ma ostsin neid seemneid kokku ja külvasin, mu suureks üllatuseks enamus ei tärganud.
´
PS.
Delfiinid olid armastuse, ilu ja naudingute jumalanna Aphrodite lahinguratsudeks ja neid seostati õnneliku armastusega. Vahel seostati delfiine aga ka surmaga ja mõnes müüdis on nad teejuhtideks allilma. Selles on oma loogika, sest ükskõik kui ilusad kukekannused ka pole, neis sisalduvate alkaloididega ei tasuks küll maiustada. Heal juhul tapab ära ka. Veel PS. Tigusid see mürk maha ei võta.
25.06.07
Jões
Kollane vesikupp (Nuphar lutea) on ilus. Lugesin kusagilt, et vesikupu risoome võib hea tahtmise ja töötlemise juures ka süüa. Mul sellist head tahtmist muidugi pole ja katsetama ka ei hakka, küll aga meeldib mulle väga ta lõhn. Öeldakse, et vesikupp lõhnab nagu hea vein. Ei oska kommenteerida ega ka kirjeldada, aga istuda kivil, jalgupidi vees solgerdada ja vesikuppu nuusutada, on märkimisväärne tunne.
Soo-nõianõges (Stachys palustris): suureõielise tõnnikese (Stachys macrantha) tagasihoidlik vend. Kõige lollima venna, villase nõianõgese (Stachys byzantiana) võttis külm ära.
24.06.07
Jaanipäev
Eriti kui koju jõudes avastad, et siberi iiris "Snow Queen" on oma täies ilus õide puhkenud. Üks maran kipub küll iirisesse kasvama, aga see on minu aiakujundusoskuse juures nii tavaline nähtus: kui ikka väga jube on, siis teeme ringi. Nagunii on kõik poolik. Küsimusi tekitab maran ise. Mul on sahvris üks karp, kuhu ma korjan kõik tühjad seemnepakid, et hiljem teaks, mida kõike külvanud olen. Selle marana seemnepakist on millegipärast järgi ainult pealmine pilt, ilma igasuse infota. Blogisse peaks tegema uue sildi - "külvid".
Üks mu kolmest üheksavägisest kasvab ka läbi tuhkpuu ja tundub rahul olevat. Üheksavägise lehti kasutatakse meie kodus haavaplaastrina ja väge on selles taimes tõesti, sest isegi kõige vastikumad haavad saab üheksavägisega ravitsetud. Tuhkpuu aga ülbitseb, sest alles ma teda ju lõikasin ja juba ta laiutab ning tungib hooga peenrasse. Tuhkpuu õite kallal aga nakitsevad vaablased. Ehk õnnestub ühel päeval neistki pilti teha. Võimalik muidugi, et ma ei julge.
Lõhnav neitsikummel (Tanacetum parthenium) on üks armas lill. Kuulub mu umbrohtude kollektsiooni, sest sellise ägeda isekülviga taime võib kahtlemata umbrohuks lugeda. Tegemist ka ravimtaimega: selle taime tinktuur pidi olema eriti hea putkahammustusest tekkinud sügeluse vastu. Ise proovinud pole, aga kohe proovin, sest nüüd, pärast jaanipäeva on ihu kaetud ohtrate sääsekuppudega. Juhtub, kui Off koju unustada. Ja lõhnav neitsikummel on kolme sammu kaugusel.
18.06.07
Sajab ja kastab
Andersoni tradeskantsia (Tradescantia × andersoniana) külvasin ma eelmisel aastal. Seemnepakil oli kirjas, et "Mix" ja paki peal ilus pilt erinevat värvi tradeskantsiatest. Paraku on kõik ühtmoodi lillad. Tõsi, üks taim veel ei õitse ja säilib lootus ka mõnd muud värvi näha.
Õevase murtudsüdame ülejäägid lõvipuur-kasvuhoone najal. Kaevasingi pooled välja, et hostasid ka näha oleks. Ühest väikeset puhmast ühe aastaga kaks kärutäit lilli. Ma ei tea, kas see murtudsüda siis ongi nii ohjeldamatu edeneja või leidis ta endale eriti sobiva koha. Üks külaproua tahtis taime, külm oli ta enda oma ära võtnud. Natuke imelik on sellise kogusega kohale kärutada ja ümberistutamise aeg on ka väga vale, aga hostad tahavad nunnutamist.
16.06.07
Hommikul kell 5
15.06.07
Ilus umbrohi
Enamuses ma umbrohust ei vaimustu. Eriti jube tegelane on põldohakas: juured ulatuvad tal ilmselt Uus-Meremaani ja igast maasse jäänud jubinast tärkab vähemalt kolm uut taime. Tänavu on mul ohakapopulatsioon küll juba enam-vähem kontrolli all, aga mõni siin seal siiski tärkab. Ja naat on muidugi imeline. Naadi pärast olin ma sunnitud kõik vanad lillepeenrad ära likvideerima, sest sealt lillepuhmaste seest teda kätte saada osutus võimatuks. Orashein pole ka teab mis armas, aga selle võilillejuurijaga kättesaadav. Kõik muud umbrohud on rohitavad ja mõned siinsed lausa lemmiklilledeks kujunemas. Keset mu küüslaugupeenart laiutab harilik öölill (Hesperis matronalis), ja ühte kõige tavalisemat kortslehte kasvatan ma ka peenras.
Ei teagi, kas see umbrohi on sarvkannike (Viola cornuta) või miski muu, aaskannike (Viola tricolor) ehk. Igaljuhul on mul hea meel, et see taim on me aeda tee leidnud. Istutasin ta nüüd peenrasse ja leidsin, et pikaleveninud viirushaigus tuli kasuks ka, sest muidu poleks ma teadnudki, mis kannikesed meil seal põlluserval kasvavad. Arvasin, et tegemist on tavalisema umbrohuga - põldkannikesega (Viola arvensis), aga puhkes midagi ilusamat.
12.06.07
Veel õitsevad...
11.06.07
Iiristega mul ei õnnestu
See iiris on ka palju kannatanud kaunikene. Pärit jälle mamma aegadest: õnnetuke kasvas arooniate all, põhja pool, täielikus pimeduses. Kasvas oma 15 aastat ilma, et oleks kordagi õitsenud. Nüüd on hekk läinud ja iirised ise ka paremas kohas. Suur oli mu üllatus: "näe, ei olegi see kollane". Vanades aedades on sellised leiud võimalikud ja enamasti rõõmustavad.
"Black Dragon". Nüüd kuulun mina ka sinna klubisse, kus räägitakse kes millalgi mingi vale sordi on saanud. Tegelikult teeb ikka tigedaks küll. Selline on "Black Dragon" originaalis. Muidugi kui asjale positiivselt läheneda, siis ega sellelgi iirisel midagi viga ole. Või äkki tuletasid mingid kõrgemad jõud mulle mõningaid detaile meelde! Draakonid ja lohed lävivad teadupoolest ikka rohkem rüütlite ja printsessidega.
Esimene iiris, mille ma ise siia tõin. Tänaseks on mul teda kolmes erinevas kohas ja jätkuvalt on meil vastastikune sümpaatia. Tänane pealkiri on natuke eksitav, sest selle iirisega õnnestub mul küll. Jama on mul kõikide teistega: Iris louisiana "Black Gamecock" kasvab mis mühiseb, aga ei mingeid õisi. Tegelikult ma ei teagi millal see iiris õitsema peaks. Ja jaapani iirised (Iris ensata), mis peaksid vist kevadel õitsema, on ka senini õietud. Jäin kevadel valgest võhumõõgast ilma ja tellisin endale siis Iris laevigata "Snowdrift". Aga Eesti Post tegi väikese näpuka (vabandati küll ilusti) ja mu saabunud sile iiris vedeles kuu aega postkontoris. Ime küll, aga ellu jäi, kuigi suht paha on talle peale vaadata, selline imetilluke. Ja kui ma hästi meenutan, siis kunagi tõin ma siia ka mingi punase iirise, see on ka kadunud.
02.06.07
Nõgesed
Igasugu nõgesed on ühed toredad taimed. Siinkohal ei pea ma muidugi silmas mitte kõrvenõgest. Aga valge iminõges (piimanõges, nagu meie kandis seda taime kutsutakse) on iseenesest üsna toredake, kuigi rändab komposti koos oma venna vereva iminõgesega. Ladina keeles Lamium, senini minu kõige paremini edenevad pinnakatjad.
Lamium maculatum (täpiline iminõges) "Beacon Silver" vist. Ega ma selles sordis päris kindel pole. Selline sametine taim. Ja mitte ainult katsudes, vaid juba peale vaadates tead, et tegemist millegi mõnusa ja pehmekesega. 2005 sügisel käisin kusagil külas ja näpistasin peenrast endale ühe varre. Perenaine küll pakkus, et toob labida ja kaevab taime, aga mul polnud õiget kohta kuhu taim istutada ja ei viitsinud midagi tegema ka hakata, ning nii ma selle varre kasvuhoonesse pistsingi, lihtsalt niisama. Kevadeks oli kasvuhoones suur taim. Tegemist vist ongi selliste mõnevõrra igihaljaste tegelastega.
Siin pildil on vist "Chequers". Ka möödunud aastal istutatud ja oli siis tunduvalt punasemate lehtedega. See oleneb arvatavasti küll valgusest: mida suurem vari, seda punasemad lehed või vastupidi. Need iminõgesed on erakordsed laiutajad; seda taimede ohjes hoidmise kunsti ma eriti ei valda ja kevadel sai üsna suur hulk täpilist iminõgest lihtsalt minema visatud.
Sama lugu ka koldnõgesega (Galeobdolon luteum). Nii kiirekasvulist taime annab otsida. Koldnõgese ladinakeelne nimi on minu jaoks üks suur saladus: Lamiastrum galeobdolon, Lamium galeobdolon jne. Ei tea mina, miks neid sünonüüme nii palju peab olema. See on muidugi botaanikute bisness ja las olla, ainult oleks tore teada, milline neist see kõige ametlikum on.
Nõgeste vaimustus mul aina kasvab, eriti kui visata pilk internetti: "Anne Greenaway", "Golden Anniversary", "Beedham’s White", "Elizabeth de Haas" . Eestis on selle valikuga nagu on. Roheline Kaubamaja pakub oma kodulehel küll täpilist iminõgest "White Nancy" ja koldnõgest "Herman's Pride", aga kui mees nimekirjaga kohale saata, siis on kaup just otsa lõppenud.