Sügis ehk kuidas arendada keskkonnatundlikkust

Sügis teeb mind, niigi melanhoolset tüüpi, veelgi depressiivsemaks. See depressioon on küll rohkem selline loodusnähtus, lugu sellest, kuidas aastaajad vahelduvad pidevalt ka inimese sees ja ega ma ise seda miskiks traagikaks peagi.


Lihtsalt - kui loodus su ümber suremas on, tundub kuidagi kohatu naudiskleda ja ringi kilgata. Matustel me ju reeglina nalja ei viska, isegi vihavaenlase matustel mitte. No vähemalt, mitte meie kultuuris või mitte avalikult. See kõik ei tähenda muidugi, et sügises oma ilu ja võlu pole. Sügis on minu jaoks tõsine aeg, tunnistus sellest, et asjad kulgevad ainult mööda omi kindlaksmääratud radasid. Kuigi jah, sõna "depressioon" on vist siiski ilmne liialdus, nimetagem seda hoopis ängiks või mingiks paratamatuse tunnetamiseks. Ning kui su poeg käib kolm korda päevas valjult lauldes dušši all ja alati kulmineerub laululugu sõnadega "And if You go, I wanna go with You. And if You die, I wanna die with You...", muutub sügis veel ängistavamaks (eriti koolivaheajal).

Hea vahend enda turgutamiseks on kahtlemata multikad. Eriti Ghibli stuudio filmid. Animesõbraks sain ma ~6 aastaselt, kui üks mu sugulane ühel õhtul meile multikat vaatama tuli. Ma ei mäleta enam, mis põhjustel seda filmi just meil vaatama pidi, aga suur oli mu imetlus: esiteks oli muidugi juba iseenesest tegemist sellise erakordselt suure inimesega (ta on must 8 aastat vanem ka), kes julges õhtul pimedas üksi õue minna ja puha ning filmivalik oli ka otse kümnesse:


"Da nao tian gong". Eesti keelde selle filmi nime vist tõlgitud polegi, inglise keeles "Uproar in Heaven", põhineb kuulsal Wu Chengeni romaanil "Teekond läände". Mu teravaim filmielamus. Võib-olla ma väga ei liialdagi, kui ütlen, et mu teravaim elamus üldse: igaljuhul on see õhtu ja see film jätnud mu ajju kaugelt rohkem jälgi kui miski muu mu lapsepõlvest. Nonii, mu lugupeetud sugulane, kas Sa ise ikka mäletad seda filmi?

Ah jah, multikad: Digimoni olen ma nõus siis vaatama, kui keegi winchesteriraudu vastu mu meelekohta surub. See kehtib paljude multikate puhul. Väga vaevaliselt läheb ka hommikune kohustuslik Yu-Gi-Oh (sellest kaartide värgist ma parem ei räägigi) ja Disney´t ei armasta ma ka. Hoopis teine tase on Miyazaki oma ükskõik millise filmiga. "Minu naaber Totoro" võiks olla küll ka siin maal kättesaadav, aga selle meie filmileviga on nagu on ja mul on väga kahju, et lapsed ei saa vaadata seda sama Totorot või "Kiki kullerteenust" (Jakobi konkurentsitu lemmikfilm) eestikeelsena.

Miks ma sellest kõigest aiablogis kirjutan? Ghibli stuudio filmid käsitlevad alati ka nö. öko-teemat. Ja mis aiapidaja ma oleksin, kui see mulle põrmugi korda ei läheks, isegi siis kui igasugune keskkonnateadlikkus on selgelt muutunud trendikaubaks ja suureks bisnissiks. Teema on meil hetkel ajakohane ka, sest kohe on me aia taha kerkimas uus elamurajoon ja alles hiljuti teatati, et siia hakatakse ehitama jalgrattateed. Probleem on tõsine: liiklus tihe ja õnnetutel jalgratturitel ning jalutavatel emadel ja koolilastel liikumine ohtlik. Ma ei vaidlegi vastu, aga tegelikkuses tähendab see ka mõnda tonni betooni ja asfalti sinna, kus praegu kasvavad luigelilled. Need samused Ghibli filmid õpetavadki lapsi asju ka teisest küljest nägema ja õigus on ju mõlemal poolel. Nüüd me siis vaatamegi Jakobiga üht Ghibli teise mehe, Isao Takahata filmi "Pom Poko" ja arutleme tõsiste asjade üle. Film ise on naljakas ja tulvil Jaapani mütoloogiat, mis mulle antud hetkel eriti peale läheb. Jakob on jõudnud suur tarkuseni, et paha ei olegi ainult paha ja hea pole ainult hea. Ja esimene katsetus blogisse videot postitada, on nüüd ka tehtud.

Appi, kits!

Meil juhtub alati veidraid või uskumatuid asju. Nagu ka täna. Nautisime niisama õhtut, kui helistas mulle mu isa: "Kuule, ma toon sulle kitse!" Ma mõtlesin, et nali, aga võta näpust, siin see kits on.


Isa töötab mul Jõelähtme golfiklubis ja sinna see kits täna hommikupoolikul jalutas. Lähiümbruse kolmes külas keegi kitse omaks ei tunnistanud. Õhtul selgus mu hullult loomaarmastajale isale tõsiasi, et ta peab kitse endaga kaasa võtma, sest ta ei saanud signalisatsiooni sisse lülitada ega koju minna, kui kits ruumides ringi kihutas. Ja looma ööseks välja jätta ka ju ei saa. Kole, külm ja pime öö. Ma olen täiesti sõnatu. Võttis mu isa kätte, toppis kitse autosse ja tõi meile, ~ 25 km kaugusele.

Meil ju vana laut olemas. Ja mis siis, et me oleme selle tänaseks enam-vähem puhtaks rookinud ja hoiame seal nüüd vana mööblit ja muud kila-kola, mis tubadest välja visatud. Kusagilt teepealt, kellegi xyz´i käest oli natuke heinu ka hankinud. Homme hakkab tõsisemalt omanikku otsima. (Mul on jätkuv närvivapustus.) Ma ikka uurisin, et kas siis kitse kuhugi lähemale ei saanud jätta, aga mingid kohalikud olid teinud ettepaneku, et "too siia, ajame vardasse" ja selline jõledus on välistatud. Meie vana laut tundus kõige turvalisem. Kui isa omaniku üles leiab, viiakse kits pidulikult autoga tagasi. Kuigi mulle tundub, et omanikule tehakse enne vähemalt DNA proov, et asi ikka väga kindel oleks ja armas loomake ei satuks kurjade ja valelike inimeste kätte. Aga kõige rohkem hirmutab mind mõte, et kui omanikku ei leita...

´

Teised juba magavad, isa läks ka koju ja mina, õnnetu, (ka küll loomaarmastaja, aga mitte niiväga)joon kibuvitsa teed ja mõtlen , et kas kitsele peaks ööseks tule põlema jätma. IRW Ja mis ma temaga homme peale hakkan ning veel umbes tuhat küsimust söögist, joogist ja pehmest pesast. Ootamatult farmiomanikuks ja kits seisab diivanil ning mökitab.

´

PS. Jakob küsis enne, et kas ta võib homme kitsega jalutama minna. :lol Linnavurle kalduvustega maakad! Ei, no eriline perekond.

Kooli

Jakob on nüüd siis ametlikult 1. klassi õpilane. Imelik küll, sest alles ta ju sündis ja juba kooli. Mees ise on rõõmus ja rahulolev, emme erakordselt ärevil ja issi emme ärevusest silmnähtavalt tüdinenud. Aktusel natuke ringi piiludes tundus see olema üldlevinud seisund: rõõmsad lapsed, närvilised emad ja väsinud olemisega isad. Vanavanemad lahistasid nutta. Aga tühja need täiskasvanud - peaasi, et lapsed õnnelikud on.

Ja nagu ühele mehele kombeks: pärast pidulikku osa käisime naabritüdrukule (nüüd ka klassiõde) lilli kinkimas, ikka ülikond seljas ja nina püsti läbi lompide. Ainult lips võeti ära, olla kägistanud ja üldse liigne formaalsus. Lips pandi tasku sellisel moel, et natuke ikka näha oli, nö. elegantse lohakusega ning mis pani mind mõtlema, et ilmselt oli oluliselt suurem vajadus ennast ülikonnas neiu vanaisale näidata kui tahe tüdrukule lilli kinkida. Meeste värk!

´

Vahepeal olen ikka remonditsenud ja talveks valmistunud st. tekitanud uusi toalilli, et lilledega nokitsemise kirg talvekuudel ei jahtuks. Ruumi on ka nüüd rohkem. Kahest mõnusast inglismaisest lillepoest on tänaseks taimed kätte saadud. Olen igati rahul. Kuna mulle poodides kolada ei meeldi (väga ebanaiselik vist?), siis igasugu netipoed on minu jaoks tõeline õnnistus. Dibleys Nurseries on koht, mis tegeleb gesneerialiste sugukonnast pärit taimede (varjukannikesed, keerdviljakud jne) kasvatamise ja hübridiseerimisega (mõnevõrra ka begooniate ja teiste lilledega). Mees vaatas postipakki ja mainis, et "näe, Dibley vikaar on sulle paki saatnud". Kuna Jakob kogub kaktuseid (Mu kadunud ema kirg. Kuna ta mu ema näinud ei ole, siis on see tõbi vist geenidega kantud ja käib üle põlve), siis ei saanud tedagi osturallillt maha jätta, selleks sobis hästi Westfield Cacti, koht mida ma igati kiidan, sest taimed olid üle ootuste suured, isegi väga suured ja ilusad ning mis põhiline - nimedega. Mitte nagu kohalikus kaubandusvõrgus, et okastega (ja tõenäoliselt mingi jõleda kahjuriga) taime nimi on "kaktus".

´

Et aiablogis aiast ka juttu teha: kasvatan igal suvel tageteseid, vanaisa lemmiklilli. Ise ma küll eriline tagetesefänn ei ole, aga see on selline traditsioon, tema maja see ju oli ja tagetes trepi kõrval on justkui kohustuslik element. Tänavu läksin ma nende peiulillede külvamisega pisut liiale, neid jagub küll igale poole, isegi hostade vahele. Selline küllus häirib päris kõvasti. Pildil, ahtalehise peiulille taga on mu elu esimesed kosmosed. Oi, oi kui kõrged. Eks aeg näitab, kuidas ja millal (kui üldse) ma nende suvelilledega sõbraks saan. Senini on küll kõik mu siirad üritused suht sinnasamusesse läinud.

´

Katsun nüüd oma emade koolistressist üle saada ja end sibullillede lainele lülitada. Järgmine tellimus tuleb siit.

Erna retk

Ümber maja madistavad rohu sahinal norrakad, sakslased ja Scoutspataljon. Sugulane helistas (elab siit 500m kaugusel), et ka nende aeda olid mõned välismaised retkelised ära eksinud ja küsis, kas ma ikka nägin, et meie väravas üks kamp kinni võeti. Kahjuks ei näinud, asjatasin köögis, muidu oleks välkude sähvides hakanud sõduritest pilti tegema. Pauke ei kuule, aga mingit kummalist pasuna tuututamist küll ja üks sõjaväeauto on ~ viimased tund aega aia taga löristanud. Tuleb lõbus öö vist.

Hommikul: polnud mingit erilist sõda ja just rääkis raadios, et kinni pole veel kedagi võetud. Mine tea, mis seal väravas siis tehti. Meie jaoks on Erna retk lõppenud.

Lapsed ja liblikad

Täna on liiga palav - varjus 34°. Õues on võimatu olla ja tõttöelda pole toas ka palju parem. Jõgi on olematuks kuivanud ja akna all kalastab juba neljandat päeva üks sõbralik, pidevas õlleuimas onu, kes laste rõõmuks aeg-ajalt pikali kukub ja me kassidele kala söödab.


Olen päevade kaupa noorte inimeste kiremöllu jahutanud. Igasugu ekstsessid on kerged sündima. Viisakate lastena üritatakse teineteisele võimalikult arusaadavad olla: külalapsed ähvardavad valjult "ma lähen räägin emale ära". Mu oma laps teatab "ma lähen räägin tädi Katile ära". Kõigil kohe selge, kellele siis kaebama minnakse. Nii mul tulebki ema ja tädi Katina saalomonlikult soovitada aiatool pooleks saagida jne. Lõunastajate pildil on esiplaanil valge rõngaslill, mis rammusas pajas lolliks läks ja oma maksimumkõrgusele (60cm) veel teist niipalju juurde kasvatas. Aknast pilti tehes pole tast kuidagi võimalik mööda hiilida. Taamal on üks osa mu ajutisest peenrast, kus ma ikka ka olen püüdnud sättida asju nii, et igal ajal midagi õitseks. Ega ikka õitse küll, vähemalt mitte silmatorkavalt. Ma väga loodan, et siinne blogi annab mulle tulevikus natukenegi parema ülevaate nendest õitsemisaegadest ja aitab neidsamuseid aiakujunduse probleeme leevendada. Veel on pildilt näha, et koerale paremaid palakesi seekord ei kuku.


Sellistel kuumadel päevadel ja perioodidel, kus tegelikult mitte midagi teha ei viitsi, on õige aeg tegeleda eneseteraapiaga. Ei tea, miks ja millal, aga liblikaid olen ma kartnud niikaua kui mäletan. Nüüd, juba keskealisena julgen ma seda fakti vähemalt tunnistada ja tegelikult on kohati ka kerget paranemist märgata, sest enam ma oma pereliikmetele keevavee kannuga ainuüksi sellepärast ei lajata, et nende peakohal üks liblikas lendab. Emadusel on siin suur osatähtsus. Ma ei tea, miks kardetakse hiiri või ämblikke, aga ma tean, miks kardetakse liblikaid. I Hate Butterflies on mulle suureks toeks. Vähemalt saab sealt teadmise, et ma pole siin planeedil oma lollaka hirmuga ainus. Liblikaid ma ei armasta, armastan lilli ja liblikad armastavad ka lilli. Peaasjalikult neid mida ma natuke rohkem armastan. Siilikübar on me ühine lemmik. Selle pildi tegemine nõudis mult ebainimlikku eneseületust, aga ära tegin. Õudne, isegi lapsed naeravad mu üle.

Lota lota ja teised

Mu laps on otsustanud saada loodusteadlaseks. Tõsi, vahel tahab ta saada ka kaevuriks, mereröövliks või niisama rikkaks (minu lemmik), aga valdavalt ikka kas "looduseuurijaks" või "putukateadlaseks". Ta võib tundide kaupa tigusid sööta, sisustada võrgendkoidele vivaariumi ja maasikaid kasvatame me ka ainult hallrästastele, sest "iga normaalne inimene teebki ju nii". See aitab kõvasti kaasa sellele, et me aed kubiseb kõikvõimalikest hoitud ja armastatud kahjuritest. Aga "looduseuurimine" on tegelikult palju helgem ja kui asjad väga ärevaks pöörduvad, hüütakse ema koos fotokaga kohale.

Lota lota e. luts? Õige nooruke ja väike veel. Mulle meenutab see kala küll rohkem üht akvaariumikala Ancistrus´t, aga need elavad Amazonases ja nii kiiresse kliimasoojenemisesse me meespere ei usu. Kevadel sai jões olevaid paekive (mis vette astumiseks mõeldud) natuke sätitud ja siis ilmus sealt kivide alt ka paar üsna suurt isendit. Raamat aga ütleb, et lutsud armastavad sügavat ja külma vett. Mine võta kinni, mis madala- ja soojaveelembesed kalad need on. Laps (edaspidi Jakob) arvas, et kala on haige, sest ta selja peal on mingi punane täpp. Ma tänasin mõttes jumalat, et kalu ei saa tuppa tuua ja hingasin kergendatult kui luts lõpuks lähima kivi alla sööstis.

Mudakukk (Lymnea stagnalis) on siin tavaline elanik, kelle nime ma nüüd tänu Jakobile teada sain. "Tüüpiline rohketoiteliste veekogude liik" ütleb miski internetis olev aruanne. Pildi pidi tegema eriliseks see, et teod just kahekesi kivi peal on. Rohkem ei tea ma mudakukkedest midagi.

´

Tegelikult on terve see postitus eritellimus: erilisi hetki peab ju jagama. Kuigi tellija oma pilti sellest, kuidas ta oma uurimust tegi, ei lubanud üles panna, sest tal oli sel hetkel "nihuke tobe" särk seljas ja nägu natuke must ka.

Lillede skanneerimine

Leidsin internetiavarustest ühe New Yorgi kunstniku kodulehe, kes skanneerib lilli. Väga huvitav. Muidugi pidin ma ka kohe proovima. Esimese (ilmselt ka viimase) katsetuse kohta hea küll. Lumikellukesed on imearmsad ja ajakohased ka. Pühad ju tulevad!