Afgaani kukekannus

Afgaani kukekannus Delphinium semibarbatum 2007.

Astrid

Kunagi teen ma endale kindlasti selgeks, mis on mis: kas kaunis aster (Aster novae-angliae) või õiekas aster (A. novi-belgii) või hoopis mõni muu aster. Siin mõned sügisesed pildid, tehtud nii minu kui naabrinaise aias. Kevadel ostetud kaunis aster "Andenken an Alma Pötschke" ei jõudnudki õiepungadest kaugemale ja ilus punane sort "Jenny" õitses ära ilma, et ma oleks märganudki. Väga laiskadel aiafännidel ikka juhtub. Vaatamata juba möllanud külmadele õitseb hetkel aias veel vitsaster (A. lateriflorus), aga noorukesena jääb tal veel fotogeensusest puudu.

Isehakanud Lillekasvatajale

Avastasin just, et lõpuks ometi on Hollandi lillesibulakaupmehed kaardi pealt raha maha võtnud, senini oli aina broneeritud ja mulle hakkas juba tunduma, et need sibulad ei tulegi. Nüüd olemine jälle lootusrikkam. Ja siin minu seemnepakkumine Isehakanud Lillekasvataja valgesse peenrasse:


Suureõiene kellukas ehk kurekatel (Campanula persicifolia) "Alba". Selline u. meetrine kena lill. Kuigi jah, tänavu olid kõik lilled minumeelest ebanormaalselt kõrged. Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt lühemaks kasvanud.

Astilbed

Kõige esimese astilbe ostsin turult ühe toreda tädi käest. Astilbed olid tol hetkel mulle väga uus nähtus, nii ma teda tõstsin ühest kohast teise ja tuleb tunnistada, et ega see taim mulle selle eest tänulik ole. Vähemasti pole ta senini õitsenud. Järgmistega on pisut paremini läinud.

Hiina astilbe (Astilbe chinensis) "Superba". Õitseb veel praegugi. Kahjuks ei ole nii kõrge, kui lootsin. Aga anname taimele aega me aiaga kohanemiseks.

Thunbergi astilbe (A. thunbergii ) "Moerheims Glory". Juulikuine pilt. Esimene astilbe, mis õitsema hakkas. Siin aias teist aastat. Kahjuks õitses küllaltki ruttu ära, millest oli siiralt kahju, sest sobis hostade vahele väga hästi.

Arendsi astilbe ( A. ×arendsii) "Snowdrift". Ka nooruke taim, aga õis õnnestus ära näha (pilt samuti juulist).

´

Hetkel õitseb veel arendsi astilbe "Fanal", aga ilm on nii vihmane ja ma ei taha minna õue pilti tegema. Pealegi on too "Fanal" vist liiga pimedas ning eriti uhke välja ei näe. Järgmisel kevadel tuleb talle parem koht leida. Samuti ei õitsenud tänavu kähar astilbe (A. ×crispa) "Perkeo". Istutatud ka alles suve alguses. Küllap siis järgmisel aastal.

´

Aias kasvab veel kaks jaapani astilbet (A. japonica) "Red Sentinel" ja "Peach Blossom", aga nende lilledega on lugu väga nutune. Isehakanud Lillekasvataja kirjutas hiljuti oma blogis Romeost. Meie kohalikud romeod e. Villu ja Loki leidsid, et jaapani astilbed on just need taimed, mille kohal jalga tuleb tõsta - võidu. Eks need jäid raja peale ette ka. Loodame, et nii kanged vennad ei olnud ja järgmisel aastal ikka midagi sealt tuleb, kuigi üsna kollased nägid lilled välja juba kuu aega tagasi.

´

Astilbede hingeelu on mulle ikka veel tundmatu.

Päevalilled

Väike käik naabrite juurde.


Uhked päevalilled...

... ja mesilasi oli massiliselt, kuigi...

... külm oli lilli juba pisut näpistanud.

Veel lillesibulaid

Eile saabusid Plantexist tellitud lillesibulad.
´
Vanasti oli siin aias igasugu krookuseid, aga kõik on kuhugi kadunud. Vähemalt tänavu kevadel õitsesid ainult mingid valged ja needki paiknesid kuidagi üksikult ning juhuslikult murus.



Seekord leidsid meile tee dalmaatsia krookus (Crocus tommasinianus) "Ruby Giant", kuldõieline krookus (C. chrysanthus) "Blue Pearl" ja kevadised krookused (C. vernus) "Grand Yellow" ning "Remembrance". Natuke lauke ka: kuldlauk (Allium moly) ja mäestiklauk (A. oreophilum). Ei midagi erilist, aga alustuseks väga hea.
´
Nüüd tuleb kooli minna, sest lapselt varastati eile telefon ära ja ema peab nüüd minema puid ja maid jagama. Vastik, vastik.

Esimesed sügisesed sibulad

Tulemas on lillesibulad hr. Savisaarelt, Plantexist ja Hollandist, aga poodi minnes ei suutnud ikka vastu panna. Pealegi on kevadlilli meil väga vähe.

Läksin ostma valget sügislille, aga riiulite vahel kolades tekkis mõte, et Kaufmanni tulbi "Giuseppe Verdi" kõrvale tuleb kindlasti tekitada ka teine sama sordirühma tulp. Ja kui Verdi juba on, siis kõige sobilikum oleks "Johann Strauss". Väga musikaalne kooslus. Ka avastasin, et aias pole tavalist kollast nartsissi. Tegelikult ongi ainult kaks: poeedinartsiss ja miski, mille pilt on blogi päises ja mulle tundmatu. Neid on muidugi selle eest hästi palju. No jah, ja kuna ma juba poes olin, ostsin ühe laugu ka e. siis varreka laugu (Allium stipitatum) "Mount Everest".

Kanna

Sel kevadel ostsin nö. prooviks ühe kanna. Ei hakka siinkohal pikalt jutustama kaupmeeste eksimustest (ostsin kirjute lehtedega punaseõielise isendi), sest teadagi, kuhu need esimesed vasikad lähevad. Tegelikult olen selle lille üle üpriski õnnelik, sest kui sa pole varem oma ihusilmaga ühtki kannat näinud, on üsna ükskõik, mis värvi õied või lehed tal on.

Pildid on tehtud 10. augustil, mil kanna õitsema hakkas. Tänaseks, kuu aega hiljem, kasvatab lill jõudsalt seemneid ning ma ei teagi, kas õievarred tuleks ära lõigata või mitte. See uus tutvus on olnud täis rõõmsaid üllatusi. Veel juulis ei edenenud lill üldse, oli püsivalt selline, nagu ta kevadel potis tärkas. Augusti alguses otsustas hoogsalt kasvama hakata. Ja ka õitsema, mis üllatas eriliselt, sest olin foorumitest lugenud, et on täiesti tavaline nähtus, kui kanna esimesel aastal ei õitse.

Kummalises veendumuses, et õisi nagunii ei tule, sai kannale lisaks istutatud veidras koosluses suvelilli, millest ma juba varem kirjutanud olen. Kokkuvõtteks ei paistnud kanna sealt pusast õieti väljagi. Aga edaspidi olen targem ja kui mul õnnestub too lill ületalve hoida, siis sellist lollust enam ei tee. Selle lille juures on kõik uhke ja ilus, kõrvale ei vaja ta kedagi, isegi siis, kui ei õitse.

Täna aias

Tegin täna fotokaga väikese ringkäigu.


Kevadel ostetud väikeseõieline elulõng "Paul Farges" üllatab esimeste õitega. Ukrainast pärit sort, millel Lääne kaubanduses ka teine nimi - "Summersnow". Rohkem saab sellest elulõngast lugeda siit. Ma ei uskunudki, et ta tänavu õitsema hakkab, sest kevadel oli üsna tilluke ja rääbakas. Tänaseks on elulõng kasvanud tublisti üle meetri ja kaetud paljude õiepungadega. Loodame, et tuleb pikk ja soe sügis, et Fargesi õisi kauem imetleda saaks.

Eriti hea ja väärtuslik maapirn e. topinambur. Mida kõike maapirnist teha saab: suppi ja salatit. Isiklikult suhtun ma maapirni küll kui umbrohtu, sest paraku kasvab ta ikka seal, kus tahab, mitte seal, kus mina teda kasvamas näha sooviks. Seda taime aeda tuues, peab asukoht olema küll õige hoolikalt läbi mõeldud, sest lahti pole tast enam võimalik saada. Siin pildil on üks mu maapirni kasvukohtadest, kust ma teda kolm aastat edutult eemaldasin. Tänavu andsin alla - las kasvab siis siin ka. Ikkagi väärtuslikeim juurvili! Ja sügisese lillena ka arvestatav tegelane.

Sügislilled (Colchicum)on ühed mu suured lemmikud. Siit õunapuu alt sai omal ajal ka justkui kõik välja kaevatud ja parematesse kohtadesse pandud, aga midagi jäi ikka maha ja täna kasvab pareminigi. Plaanis on tekitada ka mõned valged sügislilled. Ja nagu kõikide teiste asjadega: küllap tulevad ka täidisõielised jne. Tegelikult peaks minema panka röövima.

Nagu ma juba maininud olen, on me aia vallutanud peiulilled. Ja oh seda üllatust, kui täna avastasin, et sealt peiulillede vahelt võib muudki huvitavat leida. Süstjas neiusilm (Coreopsis lanceolata), mille olemasolu ma sootuks unustanud olin, oli eemalt ka justkui tagetes, aga lähemalt ikka "Sterntaler". Seal nad siis nüüd kahekesi õitsevad. Järjekordne aiakujunduse ime. Hea, et tagetesed üheaastased on, muidu peaks hakkama jälle midagi ümber istutama.

´

Nüüd jälle õunu korjama. Häbi tunnistada, et selline hea õun, nagu "Valge klaar" on meil üks põhilisi kompostikomponente, aga kolm inimest nelja suurt klaari juba tühjaks ei söö. Õnneks saab klaari aeg kohe, kohe läbi. Siis tulevad muidugi teised. Ja kurke tuleb ikka veel. Ära perenaisetsema.

Kooli

Jakob on nüüd siis ametlikult 1. klassi õpilane. Imelik küll, sest alles ta ju sündis ja juba kooli. Mees ise on rõõmus ja rahulolev, emme erakordselt ärevil ja issi emme ärevusest silmnähtavalt tüdinenud. Aktusel natuke ringi piiludes tundus see olema üldlevinud seisund: rõõmsad lapsed, närvilised emad ja väsinud olemisega isad. Vanavanemad lahistasid nutta. Aga tühja need täiskasvanud - peaasi, et lapsed õnnelikud on.

Ja nagu ühele mehele kombeks: pärast pidulikku osa käisime naabritüdrukule (nüüd ka klassiõde) lilli kinkimas, ikka ülikond seljas ja nina püsti läbi lompide. Ainult lips võeti ära, olla kägistanud ja üldse liigne formaalsus. Lips pandi tasku sellisel moel, et natuke ikka näha oli, nö. elegantse lohakusega ning mis pani mind mõtlema, et ilmselt oli oluliselt suurem vajadus ennast ülikonnas neiu vanaisale näidata kui tahe tüdrukule lilli kinkida. Meeste värk!

´

Vahepeal olen ikka remonditsenud ja talveks valmistunud st. tekitanud uusi toalilli, et lilledega nokitsemise kirg talvekuudel ei jahtuks. Ruumi on ka nüüd rohkem. Kahest mõnusast inglismaisest lillepoest on tänaseks taimed kätte saadud. Olen igati rahul. Kuna mulle poodides kolada ei meeldi (väga ebanaiselik vist?), siis igasugu netipoed on minu jaoks tõeline õnnistus. Dibleys Nurseries on koht, mis tegeleb gesneerialiste sugukonnast pärit taimede (varjukannikesed, keerdviljakud jne) kasvatamise ja hübridiseerimisega (mõnevõrra ka begooniate ja teiste lilledega). Mees vaatas postipakki ja mainis, et "näe, Dibley vikaar on sulle paki saatnud". Kuna Jakob kogub kaktuseid (Mu kadunud ema kirg. Kuna ta mu ema näinud ei ole, siis on see tõbi vist geenidega kantud ja käib üle põlve), siis ei saanud tedagi osturallillt maha jätta, selleks sobis hästi Westfield Cacti, koht mida ma igati kiidan, sest taimed olid üle ootuste suured, isegi väga suured ja ilusad ning mis põhiline - nimedega. Mitte nagu kohalikus kaubandusvõrgus, et okastega (ja tõenäoliselt mingi jõleda kahjuriga) taime nimi on "kaktus".

´

Et aiablogis aiast ka juttu teha: kasvatan igal suvel tageteseid, vanaisa lemmiklilli. Ise ma küll eriline tagetesefänn ei ole, aga see on selline traditsioon, tema maja see ju oli ja tagetes trepi kõrval on justkui kohustuslik element. Tänavu läksin ma nende peiulillede külvamisega pisut liiale, neid jagub küll igale poole, isegi hostade vahele. Selline küllus häirib päris kõvasti. Pildil, ahtalehise peiulille taga on mu elu esimesed kosmosed. Oi, oi kui kõrged. Eks aeg näitab, kuidas ja millal (kui üldse) ma nende suvelilledega sõbraks saan. Senini on küll kõik mu siirad üritused suht sinnasamusesse läinud.

´

Katsun nüüd oma emade koolistressist üle saada ja end sibullillede lainele lülitada. Järgmine tellimus tuleb siit.

Viva la Mexico

Eile õhtul levis uudis, et asteekide iidse pealinna Tenochtitlan´i templist, mis asub tänapäeval täpselt Mexico City peaväljaku all, leiti väljakaevamistel kivisteel, mis viitas, et läheduses võib asuda asteekide viimase võimu omanud valitseja Ahuizotl´i haud. Nüüd näitavad radariuuringud steeli all pinnaseanomaaliaid ja on suur tõenäosus, et tegemist on matusekambriga. See on tähtis uudis, sest mitte ühtki asteekide kuningahauda senini leitud pole. Selline leid annaks palju juurde kõigele, mida me asteekidest teame, sest ega neid teadmisi pärast hispaanlaste puhastustööd väga palju polegi. Aga me teame, et asteegid olid kõvad aednikud. Kuulsad on nende "ujuvad aiad" ehk chinampa´d (neist võib-olla kunagi hiljem) ja nahuakeelne (nahua - asteekide keel) sõna tomatl on samuti kõigile tuttav. Peale heade köögiviljade kasvatasid asteegid ka palju lilli ning üks nende lemmikutest oli kindlasti daalia, mida samuti toiduks kasvatati (ka ravimtaimena epilepsia raviks). Daalia on seal kandis tähtis lill ka tänapäeval: tegemist siis Mehhiko rahvuslillega.

"Vuurvogel"

Daalia esimesed kirjeldused pärinevad hispaania konkistadooridelt 14. saj. ja tõenäoliselt on kirjeldatud puisdaaliat (Dahlia imperialis), mille nahuakeelne nimi on acocotli ja tähendab tõlkes veeroogu (nagu suhkruroog), sest kuni 6 meetri kõrguseks kasvava puisdaalia varred on seest õõnsad ja asteegid kasutasid neid nö. veetorudena.

Uuesti ilmus lill ajalooareenile 1789 kui Mexico Botaanikaaiast saadeti daalia muguljuurikaid Madriidi Kuninglikku Botaanikaaeda, kus neid hakati esialgu (nagu kartulitki) toiduks kasvatama. Kasvatati kolme liiki: sulgjat daaliat (D. pinnata), punast daaliat (D. coccinea) ja roosat daaliat (D. rosea), mis arvatavalt paljude tänapäeva daaliasortide esivanemad on. Kuna daalia muguljuurikad on suhteliset maitsetud, muutus kergelt hübridiseeruv lill peagi populaarseks dekoratiivtaimeks. 1791 sai daalia endale nime Rootsi botaaniku Andreas Dahli järgi.

1872 saabus Uuest Maailmast Hollandisse suur saadetis daalia muguljuurikaid. Selgus, et pikal reisil üle Atlandi olid pea kõik juurikad riknenud. Alles oli ainult 1, daalia "Juarrezii", kõikide kaktusdaaliate esivanem.

Daaliate looduslikke liike on ~30, sorte aga ligemale 60.000.

See 60.000 on mulle isiklikult küll vapustav number. Kuidas daaliafännid oma valikuid teevad?

"Ludwig Helfert"

´

Nüüd on meie aias ka kaks daaliat. Ärgitab fantaasiat ja paneb kujutlema kuidas Montezuma daaliasülemitega Hernán Cortés´i tervitama tormas, aga eelkõige olen ma mõelnud sellele, miks asteegid oma veristel tseremooniatel inimesi ohverdasid ja ohvrite väljalõigatud südamed daaliaõitega kaetud altaritele panid. Selle mõistmiseks olekski vaja, et äsjaavastatud anomaaliad asteekide Suure templi põrandas osutuks ikkagi arheoloogiliseks leiuks, mitte niisama maa-aluseks õnaruseks.

Lapsed ja liblikad

Täna on liiga palav - varjus 34°. Õues on võimatu olla ja tõttöelda pole toas ka palju parem. Jõgi on olematuks kuivanud ja akna all kalastab juba neljandat päeva üks sõbralik, pidevas õlleuimas onu, kes laste rõõmuks aeg-ajalt pikali kukub ja me kassidele kala söödab.


Olen päevade kaupa noorte inimeste kiremöllu jahutanud. Igasugu ekstsessid on kerged sündima. Viisakate lastena üritatakse teineteisele võimalikult arusaadavad olla: külalapsed ähvardavad valjult "ma lähen räägin emale ära". Mu oma laps teatab "ma lähen räägin tädi Katile ära". Kõigil kohe selge, kellele siis kaebama minnakse. Nii mul tulebki ema ja tädi Katina saalomonlikult soovitada aiatool pooleks saagida jne. Lõunastajate pildil on esiplaanil valge rõngaslill, mis rammusas pajas lolliks läks ja oma maksimumkõrgusele (60cm) veel teist niipalju juurde kasvatas. Aknast pilti tehes pole tast kuidagi võimalik mööda hiilida. Taamal on üks osa mu ajutisest peenrast, kus ma ikka ka olen püüdnud sättida asju nii, et igal ajal midagi õitseks. Ega ikka õitse küll, vähemalt mitte silmatorkavalt. Ma väga loodan, et siinne blogi annab mulle tulevikus natukenegi parema ülevaate nendest õitsemisaegadest ja aitab neidsamuseid aiakujunduse probleeme leevendada. Veel on pildilt näha, et koerale paremaid palakesi seekord ei kuku.


Sellistel kuumadel päevadel ja perioodidel, kus tegelikult mitte midagi teha ei viitsi, on õige aeg tegeleda eneseteraapiaga. Ei tea, miks ja millal, aga liblikaid olen ma kartnud niikaua kui mäletan. Nüüd, juba keskealisena julgen ma seda fakti vähemalt tunnistada ja tegelikult on kohati ka kerget paranemist märgata, sest enam ma oma pereliikmetele keevavee kannuga ainuüksi sellepärast ei lajata, et nende peakohal üks liblikas lendab. Emadusel on siin suur osatähtsus. Ma ei tea, miks kardetakse hiiri või ämblikke, aga ma tean, miks kardetakse liblikaid. I Hate Butterflies on mulle suureks toeks. Vähemalt saab sealt teadmise, et ma pole siin planeedil oma lollaka hirmuga ainus. Liblikaid ma ei armasta, armastan lilli ja liblikad armastavad ka lilli. Peaasjalikult neid mida ma natuke rohkem armastan. Siilikübar on me ühine lemmik. Selle pildi tegemine nõudis mult ebainimlikku eneseületust, aga ära tegin. Õudne, isegi lapsed naeravad mu üle.

Liiliad 3

Mõni aeg tagasi, kui siin kõvasti sadas ja vahepeal lausa tormiks kiskus, sai läbi häda mõned pildid tehtud. Kartused olid õigustatud, sest vihm ja tuul räsisid liiliad üsna olematuks.


Liilia "Citronella". Ei saa kahjuks selgust, kas tegemist aasia liilia, tiigerliilia või hoopis martagoniga. Igaljuhul üks kolmest või natuke kõigist. Juhtus just sel vihmasel ajal õitsema ja kogu oma ilus mul teda näha ei õnnestunudki. Lohutan ennast nüüd, et ehk polnudki väga ilus.
Pilt ka rohkem nagu mingist udukogust, aga vihma ladistas pähe ja oma eesmärki (et tuleval aastal ka teaks, et "Citronella") täidab küll. Vasakpoolse õie, mis pildile ei mahtunud, serva tagant paistab üks tundlapaar, omanikuks Lilioceris lilii. (Tutvumiseks liiliakukest pilte ka.) Olen küll korraldanud mõned massimõrvad, aga suurt ei aita.

Hiina trompet- ehk lehterliilia "Golden Splendour". Tegelikult ka juba õitsenud, aga lõhnab veel tänagi. Lugesin raamatust, et trompetliilia seemikud hakkavad juba 2. või 3. aastal õitsema ja tekkis kohe mõte proovida seda lille seemnest kasvatada. Eks näis, kas mingeid seemneid üldse tulebki. Igasugu seemnetega paljundamine on kahtlemata mu lemmiktegevus. Loodan, et kuna tegemist ikkagi hübriidiga, siis seemikutest tuleb miskit muud kui sama sort. Kuidas ja millal on küsimused, millele hakkan nüüd vastuseid otsima.

Katsed maskeerida kasvuhoonet

Selgituseks: meie issil on kurbi kogemusi sellega, kuidas lapsed läbi klaasi jooksevad ja nii sai me kasvuhoone endale toreda ohutuskuue. Tavaliselt olen küll mina see, kes luulutama kipub, aga kasvuhoone trellvooderdus on issi otsus, millest taganeda pole võimalik. Jääb üle vaid proovida neid võresid veidi varjata ja kasutada nö. lilleredelitena. Möödunud aastatel olen ma külvanud kasvuhoone äärde lõhis-mungalille (Tropaeolum peregrinum), mis tänavu kahjuks ei idanenud.
Võred on nüüd elulõngade päralt.



Mamma vana elulõng, mis millalgi u. 1990 välja läks. Tõenäoliselt võttis külm taime ära. Samas, maja seina ääres kasvasid veel kadakkaer ja kannikesed, mis olid sinna toredad padjandid moodustanud ja mis sisuliselt tähendas seda, et peenart keegi kunagi üles ei kaevanud. (Mamma oligi rohkem keskendunud juurviljakasvatusele.) Igaljuhul ei kasvanud seda elulõnga siin aias julged kümme aastat, kuni ma mõni aasta tagasi avastasin seina veerest ühe imeliku kasvu, mis teadjamate abiga sai elulõngaks tunnistatud. See kõlab küll uskumatult ja ma olen mõelnud, et võib-olla oli üks nirakas võsu igal aastal seal kannikeste all, mis lihtsalt kunagi välja ei paistnud, kuigi ka see on ebatõenäoline. Nüüd olen ma seda taime jõudnud juba kaks korda ümber istutada (esimene asupaik osutus liiga pimedaks) ja lõpuks oleme jõudnud ka õiteni. Senini ei teadnud ma isegi, mis värvi elulõngaga tegemist, teadsin ainult, et oli elulõng ja läks välja.


Kasvuhoone põhjaküljele istutasin möödunud aastal tanguutia elulõnga. Külvatud seemnetest tärkas 5 taime, millest 2 jätsin endale ja 3 kinkisin ära. Mu teine taim läks miskipärast kohe välja. Kevadel tundus, et ka kasvuhoone küljes pole enam midagi, aga lõpuks miski kasv ikka tekkis, mis tänaseks juba täiesti arvestatav. Isegi kaks õit on tekkinud ja kõrgust on ka piisavalt. Kogu see pildil olev pussakas kasvab üheainsa varre (?) otsas ja altpoolt niigi täiesti lagedana, on mõned alumised lehed ka kuivama hakanud. Kevadel sai taim endale suurel hulgal kõdusõnnikut ning loodame, et seal maas ka uusi pungi juurde tekib, millest uusi võrseid kasvatada. Muidu tundub see tanguutia elulõng küll väga kiire kasvuga olevat, eriti kui arvestada, et külvatud alles eelmisel aastal.
´
Siia kasvuhoone külge peaks veel tekitama mõned elulõngad. Kevadel ostsin väikeseõielise elulõnga "Paul Farges", aga seda ei raatsinud kasvuhoonet katma panna, sai endale palju auväärsema koha. See "Farges" on esimese hooga nii kiirelt kasvanud ja kui ta talve üle elab, saab tuleval aastal paljundama hakata ja alles siis kasvuhoonet varjama panna. Üldse peaks elulõngadega suuremat sõprust sobitama. Ma ikka veel natuke kardan neid taimi, mida talveks katma peab. Kuigi mu nö. aia-aastad on näidanud, et saab hakkama küll.

Liiliad 2

Teen aga pilte, aga kuidagi kirjutama ei jõua. Loodame, et selleks korraks on kiiremad ajad möödas ja ~ 30 pilti, mis blogi järjekorras ootavad, saavad ka üles pandud. Niisiis - veel liiliatest.


Kaevas lahke naabrinaine mulle üle-eelmisel sügisel mõned liiliasibulad. Mulle omaselt ei tormanud ma neid kohe maha istutama vaid panin nad kuhugi heasse kohta, hilisemaks toimetamiseks. Ja nagu ikka, kui mõni taim ootamatult me majapidamisse saabub, unustan ma selle taime sootuks. Seekord ka ja kui ma need sibulad siis ükskord rehest avastasin, olid nad ilmselt algselt mõnda aega mädanenud, hiljem oli külm ka üle käinud. Aga ära ikka ei raatsinud visata. Olin endale just ostnud raamatu "Liiliad aeda" ja sealt julgustust saades lammutasin sibulad laiali ja lõikasin vähegi kobedamate soomuste küljest kõik kahtlase ära. Põhimõtteliselt jäi alles peotäis soomusetükikesi ja kahe sibula keskelt sellised minisibulad. Panin kogu selle kupatuse turbaga kilekotti ja viisin sahvrisse. Kevadeks oli mul kotitäis väikeseid liiliaid. Tänavu õitsevad esimest korda need kaks minit. Ülejäänud on veel liiga noorukesed, aga tundub, et tuleval aastal saab mul neid ilusaid kollaseid liiliaid massiliselt olema. Sorti muidugi ei tea, aga pole tähtis ka. Selline siis mu esimene "liiliapaljundamiselugu".



Liilia "White Tiger", tekitatud möödunud kevadel Aiasõbrast. Ei saa alati kiruda neid kohalikke taimekauplusi, sest see on küll igati õige sort, mille eest Aiasõpra ainult kiita tuleks. Kõrgust on sel liilial umbes 130cm ja püsti ta paraku iseseisvalt ei seisa. Ma natuke kahtlustan, et mul enamus lilli liiga tihedalt istutatud, sest millegipärast kipuvad kõik kuidagi ebaloomulikult kõrgeks kasvama. Seda just seal ajutises peenras, sest uutes püüan enam-vähem by the book ja miski ei näi kidur ja veninud.
´
Varem olen ma kokku puutunud ainult krookusliiliate ja tiigerliiliatega ning nüüd sellised õitsevad iludused! Mul oli kujunenud arvamus, et liiliate kasvatamine on selline eriliselt raske ja keeruline. Mõne arvamuskujundaja nimbus on küll kõvasti kahvatunud.

Liiliad 1

Tihe programm pole lasknud eriti blogida, aga liiliad õitsevad ja suvi on täies hoos.


Millalgi Aiasõbrast ostes tehti kingitus tasuta sibula näol. Kirjas oli sordinimi "Vermeer". Kui netis leiduvate kirjeldustega võrrelda, tundub, et tegu siiski millegi muuga, aga ega ma kurvasta: tasuta saadud ja ilmatu suurte õitega liilia. Loomulikult roosa - elame üle. Need väiksed täpikesed õielehtedel teevad mind natuke ettevaatlikuks: huvitav, kas liiliatel esineb ka viiruslikku kirjuõielisust või mis ta nimi nüüd oligi?

Aasia liilia "Grand Cru" ja õitsenud moonid. Grand Cru on termin veinimaailmast ja tähendab tõlkes "suurt kasvu" või "suure kasvamisega" (ka kõrget kvaliteeti). Väga suure liiliaga küll tegemist pole, üsna tilluke teine, aga imeilus ja kvaliteetne küll. Loodame, et me aias talle meeldib, sest oleks tore teda ohjeldamatult paljunemas näha.

Mingi tiigerliilia sugulane. Ei mäleta hetkel, mis sordiga pidi tegemist olema, aga igaljuhul pidi see liilia olema selline punane, nagu Lilium pumilum. Nagu näha, punasega pole siin suurt mingit pistmist. Sedapuhku on see kohalikust kaubandusvõrgust vale sordi saamine küll väga hea, sest see liilia mulle väga meeldib. Teises peenras on mul seda lille rohkem, tõenäoliselt panen ta pilte veelgi üles. Tõeline lemmik. Karjuvalt punane poleks mulle iial nii meeltmööda olnud. Väga õnnestunud kaupmeeste eksimus.

Black Gamecock

Louisiana hübriidiiris "Black Gamecock" väärib eraldi postitust.


Louisiana iiristeks nimetatakse viit liiki, mis looduslikult kasvavad Põhja-Ameerikas, algselt Louisiana osariigi soistes ja märgades kasvupaikades: Iris hexagona, Iris fulva, Iris brevicaulis, Iris giganticaerulea ja Iris nelsonii. Kõik louisiana hübriidiirised ongi nende viie liigi ristandid.
´
Armastab päikesepaistelist kasvukohta - vähemalt 6 kuni 8 tundi päikest. Oma taimele ma sellist päikesepaistet kahjuks pakkuda ei saa, sellepärast on minu isend originaalist ka oluliselt kahvatum. Kirjade järgi ei kannata ka läbikuivamist, kuigi kohaneb peaaegu kõikvõimalike tingimustega. Eelmise aasta põuane kogemus näitas, et elab ka läbikuivamise edukalt üle.

Esimene õis avanes üleeile ja kaks ööd ägedat vihma on teinud oma töö. Õis näeb üsna räsitud välja, aga uued pungad juba paistavad. Hakkasin eile täpsemalt uurima, milliseid tingimusi "BG" eelistab ja avastasin enda jaoks täiesti uue louisiana hübriidiiriste maailma. Ameerikas tegutseb ühing SLI. Neil on väga informatiivne koduleht. Ja veebipoed pakuvad sadu erinevaid sorte, üks ilusam kui teine. Selle talvekindlusega on asjad ikkagi veidi kahtlased, aga niipalju kui ma nüüd uurinud olen, peaks lill -25° välja kannatama ja korralikult kattes ehk rohkemgi. Ilmselt on see talvekindlus ka erinevatel sortidel erinev, aga igaljuhul on tegmist millegi sellisega, millega tasub jännata. Huvitav, miks Eestis neist midagi kuulda pole? Iluaianduse käsiraamatus küll mainitakse, aga sellega asi piirdub.

´

Raamatus on mainitud neid muidugi "luisiaana" iiristena, aga mina kasutan siin järjekindlalt sõna "louisiana". Sellised eestlaste luisiaanad ja venelaste dzordz´id ajavad mu harja natuke punaseks, mitte ei rõõmusta, et ilus emakeel ikka säilib. See on eriline nähtus, millega mul tuleb kokku puutuda ja... Lühidalt: teeks nii, et kui naabri Filipp on inglane, siis ta nimi on Philip, kui prantslane, siis Philippe, kui hispaanlane, siis Felipe ja kui ungarlane, siis Fülöp. Teen küll vahet pärisnimel ja üldnimel, aga närvi ajab see mind sellegipoolest, eriti kui selles rägastikus kuidagi orienteeruda tuleb. Lõplikult jube on see pärisnimede puhul. Kui Normandia Guillaume Inglismaa ära vallutas, sai temast William Vallutaja . Ütle seda prantslasele.

´

Olgu, ungarlasele võib Villu ka öelda.

Moeröögatused

Siin kõik need taimed me aias, mille kohta ma vähemalt ühest kohast lugenud olen, et tegemist moeröögatustega.


Aasia liilia, täidisõieline "Fata Morgana". Juhul, kui ma olen õigesti aru saanud, ilma tolmukateta ja seetõttu suht pikalt õitseja. Elame näeme. Esimene õitsev liilia mu aias. Valetan, sest keisrikroon õitseb juba pikemat aega. Liiliad on mulle suht uus tutvus (kui keisrikroon ja tiigerliilia välja arvata). "Fata Morgana" sai istutatud eelmine kevad ja ma olin tänavu mõnevõrra pettunud, kui ainult ühte vart kasvamas nägin. Aga nüüd see sama vars oma 2 lahtise õie ja 16 õiepungaga on puhas rõõm.

Sõrmkübarjas peekerlill (Penstemon digitalis) "Husker´s Red". Kahjuks õitsemist juba lõpetamas. Ühtegi korralikku pilti ei õnnestunudki sellest lillest teha. Külvatud eelmisel kevadel. Kui hästi aus olla, siis erilist vaimustust mul ei teki, aga kasvavad nad mul ka valedes kohtades. Kui ma ükskord niikaugele jõuan, et saab kuidagi tõsisemalt kujundama ja sättima hakata, siis võib-olla võtan sõnad tagasi.

Kämpferi iiris (Iris ensata). Ostetud Aiasõbrast, kus sordinimeks "Sashow Nagon". Selle sordinimega tekkisid väikesed kahtlused, sest kui Google´ist otsida, tunneb sellist sorti ainult Aiasõber. Mu isiklik ristinimi annab ka rohkem tulemusi. Pärast pikki otsinguid selgus, et tegemist ikka sordiga "Sei Shonagon". Kasvatan ma teda küll väga valedes tingimustes, niiskuslembene kuivas kohas. Üldse jääb mulle väga segaseks, kuidas seda lille siis õieti kasvatada. Igasugu soovitused erinevatest allikatest on väga erinevad. Tuleb katsetada ja loota, et Sashow ikka katsed üle elab.

Alles hiljuti ma vingusin, et ei taha mu iirised õitseda. Vanaisa õpetas mulle kogu aeg, et taimedega tuleb ilusasti rääkida. Ma olen tähele pannud, et inisemine annab ka häid tulemusi. Louisiana hübriidiiris "Black Gamecock" hakkab kohe, kohe õitsema. Ta ilmselt tüdines mu lõputust sonimisest. Tegelikult on see iiris siin vist suht külmaõrn, aga õnneks oli möödunud talv soe. Kõige paremini pidid nad õitsema jalgupidi vees olles. Ei julgenud teda ikka vette istutada, aga kui ta nüüd tulevase talve ka üle elab, siis küll panen osa prooviks väga vesisesse kohta.

´

Ma ei tea, kuidas nende moeröögatustega on. Kui riided moest ära lähevad, siis enam ei kanna, tõenäoliselt viskad minema. Kas lilled tuleb ka välja kaevata? Ja kas nad enam ongi moes? Nõrgema närvikavaga inimene võib nii küll peast lolliks minna. Oh, soome-ugri-mugri. Ja mina oma nõrga närvikavaga ei julge senini ühele arvamusliidrile mainida, et endale kuldvihma ostsin. Hakkab mind muidu ehk väikekodanlaseks pidama.

Pada sõimab katelt

Mind vaevab juba ammu pajavaimustus. Hiljuti leidsin rehest uue paja, mis kohe ka kasutust leidis. Järgmine suvi saab sinna sisse ehk mingi natuke korralikuma kompositsiooni tekitada, aga praegune petuunia ajab ka asja ära. Ma ei teagi õieti, mida ma selle "natuke korralikuma kompositsiooni" all silmas pean, midagi, mis pisut üle ääre ka ripub. See petuunia pidi ka rippuv olema, aga ega ta eriti ei ripu küll. Petuuniad kohe üldse tänavu ei kasva, ma ei tea, miks.

Vana saunakatel, mis välja sai lammutatud, oli mitu aastat metsmaasikatele koduks. Kevadel ostsin endale elu esimese kanna ja istutasin maasikad mujale. Kanna muidugi eriti ei edene, aga ega ma esimesel aastal õisi ei oodanud ka. Vapustav on aga rõngaslill (Lavatera), mis muudkui kasvab ja kasvab, aga õitsema ei hakka. Liiga palju head asja e. kõdusõnnikut. Mujal rõngaslilled õitsevad ammu, küll kolm korda madalamad kui katla isend. Teise serva külvasin kalifornia läänemaguna (Eschscholzia californica), see ka ei suvatse õitseda. Jääb üle loota, et mõne aja pärast puhkevad kõik ohjeldamatult õide, aga imelik näeb välja küll.

´

Kõige väiksem pada on ka juba mitu aastat maja küljes rippunud. Vanad lehmaketid on mu lemmikud ja kõik ronitaimed püüan ma ikka nende kettidega üles sättida. Pidin siis paja ka roostes kettidega saama, aga pada kuramus kisub kuidagi kiiva. Sain eelmisel kevadel begoonia mugulaid ja mu suureks üllatuseks õnnestus mul nad ületalve hoida, aga begoonia siia patta ei sobi, liiga päikesepaisteline koht ehk. Või vähemalt tundub nii. Peaks petuuniaga kohad ära vahetama.

´

Turkestanica oma blogis oma grillpajaga ajas mind tõsiselt ärevile. Pole julgenud veel mehele öeldagi, et nüüd viskame oma ufo-grilli rehte ja hakkame ka analoogset grillpajale vajaolevat kivitorni ehitama. Ei tea, kuidas selle autorikaitsega on? Praegu küll õue ära ufot kasutama.

Üks tundmatutest peaaegu selgunud

Nüüd, kus lill on õitsema hakanud, saan aru, et tegemist mingi püsikust sõrmkübaraga (Digitalis).

Aga millisega täpsemal, seda enam ei tea. Ma ei mäleta isegi, kust selle taime seemned pärinevad.