R.I.P härra Viktor

Appi, kits!

Meil juhtub alati veidraid või uskumatuid asju. Nagu ka täna. Nautisime niisama õhtut, kui helistas mulle mu isa: "Kuule, ma toon sulle kitse!" Ma mõtlesin, et nali, aga võta näpust, siin see kits on.


Isa töötab mul Jõelähtme golfiklubis ja sinna see kits täna hommikupoolikul jalutas. Lähiümbruse kolmes külas keegi kitse omaks ei tunnistanud. Õhtul selgus mu hullult loomaarmastajale isale tõsiasi, et ta peab kitse endaga kaasa võtma, sest ta ei saanud signalisatsiooni sisse lülitada ega koju minna, kui kits ruumides ringi kihutas. Ja looma ööseks välja jätta ka ju ei saa. Kole, külm ja pime öö. Ma olen täiesti sõnatu. Võttis mu isa kätte, toppis kitse autosse ja tõi meile, ~ 25 km kaugusele.

Meil ju vana laut olemas. Ja mis siis, et me oleme selle tänaseks enam-vähem puhtaks rookinud ja hoiame seal nüüd vana mööblit ja muud kila-kola, mis tubadest välja visatud. Kusagilt teepealt, kellegi xyz´i käest oli natuke heinu ka hankinud. Homme hakkab tõsisemalt omanikku otsima. (Mul on jätkuv närvivapustus.) Ma ikka uurisin, et kas siis kitse kuhugi lähemale ei saanud jätta, aga mingid kohalikud olid teinud ettepaneku, et "too siia, ajame vardasse" ja selline jõledus on välistatud. Meie vana laut tundus kõige turvalisem. Kui isa omaniku üles leiab, viiakse kits pidulikult autoga tagasi. Kuigi mulle tundub, et omanikule tehakse enne vähemalt DNA proov, et asi ikka väga kindel oleks ja armas loomake ei satuks kurjade ja valelike inimeste kätte. Aga kõige rohkem hirmutab mind mõte, et kui omanikku ei leita...

´

Teised juba magavad, isa läks ka koju ja mina, õnnetu, (ka küll loomaarmastaja, aga mitte niiväga)joon kibuvitsa teed ja mõtlen , et kas kitsele peaks ööseks tule põlema jätma. IRW Ja mis ma temaga homme peale hakkan ning veel umbes tuhat küsimust söögist, joogist ja pehmest pesast. Ootamatult farmiomanikuks ja kits seisab diivanil ning mökitab.

´

PS. Jakob küsis enne, et kas ta võib homme kitsega jalutama minna. :lol Linnavurle kalduvustega maakad! Ei, no eriline perekond.

Lapsed ja liblikad

Täna on liiga palav - varjus 34°. Õues on võimatu olla ja tõttöelda pole toas ka palju parem. Jõgi on olematuks kuivanud ja akna all kalastab juba neljandat päeva üks sõbralik, pidevas õlleuimas onu, kes laste rõõmuks aeg-ajalt pikali kukub ja me kassidele kala söödab.


Olen päevade kaupa noorte inimeste kiremöllu jahutanud. Igasugu ekstsessid on kerged sündima. Viisakate lastena üritatakse teineteisele võimalikult arusaadavad olla: külalapsed ähvardavad valjult "ma lähen räägin emale ära". Mu oma laps teatab "ma lähen räägin tädi Katile ära". Kõigil kohe selge, kellele siis kaebama minnakse. Nii mul tulebki ema ja tädi Katina saalomonlikult soovitada aiatool pooleks saagida jne. Lõunastajate pildil on esiplaanil valge rõngaslill, mis rammusas pajas lolliks läks ja oma maksimumkõrgusele (60cm) veel teist niipalju juurde kasvatas. Aknast pilti tehes pole tast kuidagi võimalik mööda hiilida. Taamal on üks osa mu ajutisest peenrast, kus ma ikka ka olen püüdnud sättida asju nii, et igal ajal midagi õitseks. Ega ikka õitse küll, vähemalt mitte silmatorkavalt. Ma väga loodan, et siinne blogi annab mulle tulevikus natukenegi parema ülevaate nendest õitsemisaegadest ja aitab neidsamuseid aiakujunduse probleeme leevendada. Veel on pildilt näha, et koerale paremaid palakesi seekord ei kuku.


Sellistel kuumadel päevadel ja perioodidel, kus tegelikult mitte midagi teha ei viitsi, on õige aeg tegeleda eneseteraapiaga. Ei tea, miks ja millal, aga liblikaid olen ma kartnud niikaua kui mäletan. Nüüd, juba keskealisena julgen ma seda fakti vähemalt tunnistada ja tegelikult on kohati ka kerget paranemist märgata, sest enam ma oma pereliikmetele keevavee kannuga ainuüksi sellepärast ei lajata, et nende peakohal üks liblikas lendab. Emadusel on siin suur osatähtsus. Ma ei tea, miks kardetakse hiiri või ämblikke, aga ma tean, miks kardetakse liblikaid. I Hate Butterflies on mulle suureks toeks. Vähemalt saab sealt teadmise, et ma pole siin planeedil oma lollaka hirmuga ainus. Liblikaid ma ei armasta, armastan lilli ja liblikad armastavad ka lilli. Peaasjalikult neid mida ma natuke rohkem armastan. Siilikübar on me ühine lemmik. Selle pildi tegemine nõudis mult ebainimlikku eneseületust, aga ära tegin. Õudne, isegi lapsed naeravad mu üle.

Lota lota ja teised

Mu laps on otsustanud saada loodusteadlaseks. Tõsi, vahel tahab ta saada ka kaevuriks, mereröövliks või niisama rikkaks (minu lemmik), aga valdavalt ikka kas "looduseuurijaks" või "putukateadlaseks". Ta võib tundide kaupa tigusid sööta, sisustada võrgendkoidele vivaariumi ja maasikaid kasvatame me ka ainult hallrästastele, sest "iga normaalne inimene teebki ju nii". See aitab kõvasti kaasa sellele, et me aed kubiseb kõikvõimalikest hoitud ja armastatud kahjuritest. Aga "looduseuurimine" on tegelikult palju helgem ja kui asjad väga ärevaks pöörduvad, hüütakse ema koos fotokaga kohale.

Lota lota e. luts? Õige nooruke ja väike veel. Mulle meenutab see kala küll rohkem üht akvaariumikala Ancistrus´t, aga need elavad Amazonases ja nii kiiresse kliimasoojenemisesse me meespere ei usu. Kevadel sai jões olevaid paekive (mis vette astumiseks mõeldud) natuke sätitud ja siis ilmus sealt kivide alt ka paar üsna suurt isendit. Raamat aga ütleb, et lutsud armastavad sügavat ja külma vett. Mine võta kinni, mis madala- ja soojaveelembesed kalad need on. Laps (edaspidi Jakob) arvas, et kala on haige, sest ta selja peal on mingi punane täpp. Ma tänasin mõttes jumalat, et kalu ei saa tuppa tuua ja hingasin kergendatult kui luts lõpuks lähima kivi alla sööstis.

Mudakukk (Lymnea stagnalis) on siin tavaline elanik, kelle nime ma nüüd tänu Jakobile teada sain. "Tüüpiline rohketoiteliste veekogude liik" ütleb miski internetis olev aruanne. Pildi pidi tegema eriliseks see, et teod just kahekesi kivi peal on. Rohkem ei tea ma mudakukkedest midagi.

´

Tegelikult on terve see postitus eritellimus: erilisi hetki peab ju jagama. Kuigi tellija oma pilti sellest, kuidas ta oma uurimust tegi, ei lubanud üles panna, sest tal oli sel hetkel "nihuke tobe" särk seljas ja nägu natuke must ka.

Kukekannused ja delfiinid

Nimi Delphinium tuleb kreekakeelsest sõnast delphis ja tähendab delfiini, sest kukekannuse õiepungad meenutasid kreeka arstile ja botaanikule Dioscorides´ele, kes seda taime oma kuulsas raamatus Materia Medica kirjeldas, väikeseid delfiine. Arvata võib, et samal moel on see taim oma eestikeelse nime saanud: eestlasele meenutavad need õiepungad vist küll rohkem kuke kannuseid kui delfiine. Kes nendest delfiinidest hallil ajal ikka teadis. Ma pole senini ühtki näinud.

Lugesin Wikipediast, et kukekannuse parimad tolmeldajad on liblikad ja kimalased. Kuna mina juhtun olema lepidopterofoob (irw - tegelikult ka), siis vaevalt juhtub, et mu blogis kohtaks pilti kukekannust tolmeldavast liblikast. Kimalasest küll. Kas tegemist on nüüd maakimalase (Bombus lucorum) või aedkimalasega (Bombus hortorum), jääb saladuseks. Meie kodus on kimalase üldnimeks olnud alati "mumm" ja nii jääb ka, kuigi nimi Bombus oleks kuidagi tabavamgi. Kukekannus ise on ilma korraliku õisikuta - süüdi koer. Sorti ka ei tea, mingist "Magic Fountain MIX" pakist jälle.

Aed-kukekannus (Delphinium cultorum). Sort "Kahevärvilised tähekesed". Otsetõlkes muidugi tore nimi. Kunagi Seemnemaailmast ostetud seemned. Pidi olema "superrentaabel". Toestamist ei pidanud ka vajama. Ma toestasin igaks juhuks ikka ära, aga suht kasutult, sest nüüd murdus hoopis õisik oma raskuse all ära. Imelikult sinka-vonka ta seal nüüd on, õisiku tipp taeva poole püüdlemas. Taim on tegelikult suur ja uhke küll. Ei teagi, mis nipiga seda toestamist tulevikus tuleks teostada. Ja õied on kahevärvilised ka nagu nimi lubab, ainult pildilt pole eriti näha.

Mu ainus kukekannus, mille kasvamine tänavu ilma eriliste intsidentideta on kulgenud. Ka tundmatu sort eelpool nimetatud "MIX" pakist. Ühel kevadel ma ostsin neid seemneid kokku ja külvasin, mu suureks üllatuseks enamus ei tärganud.

´

PS.

Delfiinid olid armastuse, ilu ja naudingute jumalanna Aphrodite lahinguratsudeks ja neid seostati õnneliku armastusega. Vahel seostati delfiine aga ka surmaga ja mõnes müüdis on nad teejuhtideks allilma. Selles on oma loogika, sest ükskõik kui ilusad kukekannused ka pole, neis sisalduvate alkaloididega ei tasuks küll maiustada. Heal juhul tapab ära ka. Veel PS. Tigusid see mürk maha ei võta.

Jões

Madalas vees on mõnus ringi kõndida. Jõgi ise kipub küll kinni kasvama, iga aastaga üha rohkem. Ühel hetkel tuleb vist traktor tellida ja kõikvõimalikud setted kaldale lükata. 25 aastat tagasi olla seda tehtud. Huvitav, kas selleks peab enne vallalt luba küsima? Õieti peaks vist kõigepealt vallalt küsima, kas vallalt peab küsima.

Jõgitakjas (Sparganium) on üks huvitava olemisega taim. Peaaegu kohustuslik element igas kimbus, mida ma teinud olen. Uhke on neid ka niisama vaasi viia või talveks kuivatada. Need miniatuursed meremiinid on igaljuhul väga erilise ilmega, tarvis ainult lehed ära nokitseda ning ikebana ongi valmis.

Kollane vesikupp (Nuphar lutea) on ilus. Lugesin kusagilt, et vesikupu risoome võib hea tahtmise ja töötlemise juures ka süüa. Mul sellist head tahtmist muidugi pole ja katsetama ka ei hakka, küll aga meeldib mulle väga ta lõhn. Öeldakse, et vesikupp lõhnab nagu hea vein. Ei oska kommenteerida ega ka kirjeldada, aga istuda kivil, jalgupidi vees solgerdada ja vesikuppu nuusutada, on märkimisväärne tunne.

Soo-nõianõges (Stachys palustris): suureõielise tõnnikese (Stachys macrantha) tagasihoidlik vend. Kõige lollima venna, villase nõianõgese (Stachys byzantiana) võttis külm ära.

Harilik vesineitsik (Calopteryx virgo). Neid kiile lendab siin massiliselt. Terve õu on siniseid ja rohelisi tiibu täis. Nii armsakesed, päriselus vihased kiskjad. Paar meetrit eemal, hundinuiades peab ämblik pidu, võrk kiile täis. Nii see elu käib.

´

Hetkel räägitakse telekas Pirita jõest. Jõe kallastel pidi kasvama roomav öövilge. Lähen õue öövilget otsima.

Nüüd on suvi käes...

... nii võib tõesti öelda, sest eile käis me laps jões ujumas ja ujumas käiakse ikka ainult suvel. Ma vett kraadida küll ei viitsinud, aga vesi oli soe. Ise solberdasin ka. Ei mäletagi enam, millal viimati sai mai lõpus ujumas käidud. Sai küll käidud silmu püüdmas nii et jalad ja käed olid ikka pooleldi külmavõetud. Tänavu küll silmu jões pole,

aga hallhaigur (Ardea cinera) käis õhtul ikka vaatamas. Ma hiilisin mööda kallast, ühes käes fotokas, teises taldrik kartuli ja hakklihakastmega ning üritasin meeleheitlikult üheaegselt süüa ja pilti teha. Ma kujutan ette kuidas haigur lendas pärast koju ja rääkis naisele: "Ah, käisin seal valge maja juures, kala ei saand, aga see hull eit jälle tõmbles seal roostikus ja...".

Täies hoos on me tatari kuslapuu. See põõsas on mulle eriliselt südamelähedane: mu vanaisa ja vanaema istutasid selle põõsa oma pulmapäeval, 64 aastat ja seitseteist päeva tagasi. Tegelikult on põõsas korra asukohta vahetanud, sest sõjas põles vana maja maha ja pärast transportis mamma kõik 30 meetrit lõuna poole, aga ikkagi on see seesama põõsas ja tekitab minus mingeid imelikke mõtteid ja tundeid.

Mõnes mõttes on sellised asjad ka päris head eksistentsi õigustajad, aga neid mõtteid ma praegu mõlgutama ei hakka. Kõrval on vana kadakas, mille mu kadunud ema kunagi aeda tõi ja ütles, et "kasvama see nagunii ei lähe", aga läks. Ajalugu kui palju. Ja nii need kadunud kõik edasi elavadki.

Ja selles laugus jääb edasi elama (kui külm ära ei võta) üks rikas, kena ja haritud daam. Tõenäoliselt on tal ilus ja uus maja ning kaunilt kujundatud aed, selline koht, kuhu lihtsalt kohe ON alandav kompostihunnikut teha. Ja mida siis teha oma üleliigse staffi ning umbrohuga? Õnneks on siin külas ka talupidajaid, selliseid kellel on lehmad ja sõnnikuhunnik ja muud jubedad asjad ja kelle aeda justkui kohe peab oma sodi viskama. Ümber selle maja on küll hektarite viisi tühja maad, aga kultuurne inimene ei viska ju sodi kuhugi põllule, kust see välja paistab, palju mõtekam on visata prügi otse üle kuuseheki. Tee peale ei paista ja kodust suht kaugel, nii ei oska keegi sind kahtlustadagi. Oh heldust (loe: ingl. hell), mõningaid inimesi ma kohe tõesti ei salli. Aga asja positiivse küljena leidis mu naabrinaine umbrohu hulgast ka laugud. Nüüd on mul ka.

Hostapeenar võtab üha rohkem ilmet. Õevase murtudsüdame ja ühe iminõgese vahel turritab võilille leht. Ma kolasin kunagi netis ja leidsin mingi seemnepoe, kus müüdi võilille seemneid. Ja üsna kopsaka summa eest. Kui ma õieti mäletan, asus see pood füüsiliselt vist Austraalias. Irw. Hosta on "Frances Williams" ja puu all on aed-kuutõverohi. Teisel pool puud, mida küll pildil näha pole, on mul kasvamas harilik kuutõverohi. Midagi nendele kuutõverohtudele siin siiski ei meeldi, sest kuidagi kidurad näevad nad välja. Vanasti kasvas too harilik kuutõverohi meil teises peenras ja oli kohe väga palju kobedam. Aga võibolla pole nad ka veel täit jõudu kätte saanud, ma ei tea, kas kalendriaeg on veel varane või tahavad ka kuutõverohud paar aastat kohaneda, enne kui õiget nägu teevad, sest see peenar on mul ju alles möödunud aastast.

Siin mõned mu uued hostad. Tagareas vasakult "So Sweet", H. fortunei "Aureomarginata", "Cherry Berry" ja "Twilight". Ees "Blue Angel". Ja õunapuudelt langeb õielehti nagu lund. Nüüd ma pean nuputama hakkama, mida siia vahele istutada. Võibolla ei pane midagi, must muld on ka ilus, kui ainult rohida viitsiks.

Üks mu suurtest lemmikutest on kõige tavalisem ojamõõl. Käisin mõni aasta tagasi spetsiaalselt võpsikus, mees labidaga ja laps kotiga kaasas. Lapsepõlvest oli ähmaselt meeles koht, kus ojamõõla kasvas, ning mul oli suur tahtmine taim endale aeda saada. Natuke kartsin, et ehk hakkab hirmsasti paljunema, aga senini pole hakanud. Ma ikka veel naudisklen.

See peaks olema vist küpress-piimalill. Kirjas ka kurjas invasiivsete taimede nimekirjas. Aga sealt nimekirjast on mul üht-teist muudki aias ilutsemas. Selline armas taim minu meelest. Tekib kohe tahtmine sinna patja pikali visata. Pärast ilmselt ei oleks enam nii armas. Ja muidugi paistab ka üks me põhiline umbrohi - meelespea. See valge isend on küll selline äbar, talle piimalill vist väga ei meeldi. Ühel kevadel ma rohisin kõik meelespead ära ja olin hiljem paanikas, mõtlesin, et mille kuradi pärast ma seda küll tegin, nüüd mul meelespäid enam polegi, aga umbrohi teatavasti ei hävine.

Ja veel üks suvekuulutaja. Ja jälle roosa. Roosa ei kuulu just mu lemmikvärvide esi-, ütleme kaheksakümnesse. Ma justkui ka püüan vältida neid roosade lillede taimi ja seemneid. Aga neid pilte vaadates... No ma ei tea. Müstika.

Vihitaja

Vihitaja e. jõgitilder (Tringa hypoleucos)

Tundub, et üks vihitaja paar hakkab me akna alla pesa tegema. Juba neljandat hommikut on noored platsis. Pean oma võhumõõgad ruttu maha istutama, et uusi kaldaelanikke hiljem mitte segada. Pilt on küll vilets, tehtud läbi köögiakna.

Vihitajast natuke pikemalt.

Õitsevad

Uued õitsejad...


mu kauaoodatud "Giuseppe Verdi",

harilik lõokannus, mis siia aeda salapärasel moel sigines,

mingid ürgaegsed kannikesed, mis kunagi varem õitsenud pole,

kobarhüatsindid

ja kirikakar.

Omamoodi õitsev on ka see paarike. Neid on lahe jälgida, sellised asjalikud sebijad.