13.04.07

Justkui pisut pirtsakad

Päris esimesed lilled, mida ma siia aeda tõin, olid tulbid. Oli sügis 1999, tellisin mingist kataloogist tulbisibulad ja panin mulda. Õige aeg istutamiseks oli juba ammu möödas ning mõõtudelt sinivaalasarnase ja rasedana oli seda äärmiselt ebamugav teha. Aga maha ma nad sain ja kevadel särasin ja õitsesin koos oma väikese tita ja tulpidega. Igasugu iluaiandus tundus imelihtne. Järgmisel kevadel mina aina õitsesin ja õitsesin, tulbid, tuleb tunnistada, enam nii hästi ei õitsenud. Siinkohal mõtlen ma muidugi neid oma tulpe, sest mamma vanad talutulbid, ühed suured punased ja ühed väikesed valged, mis siin aastakümneid õitsenud, olid täies elujõus, rääkimata metstulbist. Tõeline ebaõiglus. Mu ekstraordinaarsed (nüüd ma muidugi tean, et ega ikka ei ole küll) lillekesed ei olnud küll lausa surnud, aga ühtki korralikku sibulat ka polnud. Kuus aastat olen ma neid nüüd solgutanud, iga sügis ikka paremini ja ei ühtki õit ning tänavu siis lõpuks ometi... Õienupud!


Greigi tulp "Oratorio".

.
Kaufmanni tulp "Giuseppe Verdi".
.
.

Nüüd on mul uued nikerdised. Pildi nimeks "Leia kaks ümaralehist alpikanni". Möödunud kevadel külvasin, siis oli neid neli. Tegelikult leiab need kannid pildi pealt üles küll, aga teades, et hallid jullad seal pildil on kuuseokkad, mille tuul lõkkest peenrale tõi siis, no tõesti, kui palju väiksem üks lill veel olla saab. Mitu aastat peab ootama, et siin õienuppu näeb?

1 kommentaar:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Hehee! Hea tekst! Õnnitlen tulbi saavutuste puhul!
Lohutuseks võin öelda, et terve kari sorte ongi sellised mis Eesti oludes eriti kasvada ei taha.