07.08.07

Lapsed ja liblikad

Täna on liiga palav - varjus 34°. Õues on võimatu olla ja tõttöelda pole toas ka palju parem. Jõgi on olematuks kuivanud ja akna all kalastab juba neljandat päeva üks sõbralik, pidevas õlleuimas onu, kes laste rõõmuks aeg-ajalt pikali kukub ja me kassidele kala söödab.


Olen päevade kaupa noorte inimeste kiremöllu jahutanud. Igasugu ekstsessid on kerged sündima. Viisakate lastena üritatakse teineteisele võimalikult arusaadavad olla: külalapsed ähvardavad valjult "ma lähen räägin emale ära". Mu oma laps teatab "ma lähen räägin tädi Katile ära". Kõigil kohe selge, kellele siis kaebama minnakse. Nii mul tulebki ema ja tädi Katina saalomonlikult soovitada aiatool pooleks saagida jne. Lõunastajate pildil on esiplaanil valge rõngaslill, mis rammusas pajas lolliks läks ja oma maksimumkõrgusele (60cm) veel teist niipalju juurde kasvatas. Aknast pilti tehes pole tast kuidagi võimalik mööda hiilida. Taamal on üks osa mu ajutisest peenrast, kus ma ikka ka olen püüdnud sättida asju nii, et igal ajal midagi õitseks. Ega ikka õitse küll, vähemalt mitte silmatorkavalt. Ma väga loodan, et siinne blogi annab mulle tulevikus natukenegi parema ülevaate nendest õitsemisaegadest ja aitab neidsamuseid aiakujunduse probleeme leevendada. Veel on pildilt näha, et koerale paremaid palakesi seekord ei kuku.


Sellistel kuumadel päevadel ja perioodidel, kus tegelikult mitte midagi teha ei viitsi, on õige aeg tegeleda eneseteraapiaga. Ei tea, miks ja millal, aga liblikaid olen ma kartnud niikaua kui mäletan. Nüüd, juba keskealisena julgen ma seda fakti vähemalt tunnistada ja tegelikult on kohati ka kerget paranemist märgata, sest enam ma oma pereliikmetele keevavee kannuga ainuüksi sellepärast ei lajata, et nende peakohal üks liblikas lendab. Emadusel on siin suur osatähtsus. Ma ei tea, miks kardetakse hiiri või ämblikke, aga ma tean, miks kardetakse liblikaid. I Hate Butterflies on mulle suureks toeks. Vähemalt saab sealt teadmise, et ma pole siin planeedil oma lollaka hirmuga ainus. Liblikaid ma ei armasta, armastan lilli ja liblikad armastavad ka lilli. Peaasjalikult neid mida ma natuke rohkem armastan. Siilikübar on me ühine lemmik. Selle pildi tegemine nõudis mult ebainimlikku eneseületust, aga ära tegin. Õudne, isegi lapsed naeravad mu üle.

4 kommentaari:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Mis puutub sellesse õitsemisaegade kooskõlastamisse, siis need ajad ju kõiguvad. Mul jäi kah juulikuus peaaegu kogu aed ainult roheliseks. Isegi mees pani tähele, et miskit ei õitsegi.

mustkaaren ütles ...

M6tle sellele, et armastus siilikybarate vastu on Sinu jaox olulisem q hirm liblikate ees. Nemad tulevad-l2hevad, aga raviv punane siilike j22b. Ka talvel.

mustkaaren ütles ...

Aga juulis hakkas meil 6icema l6hislehine p2evakybar (nn talujorjen), enamus p2eva- & p2risliiliaid, h2rjasilmad, jaanikakrad & veel mitu asja, sh p2evakybarad. H2stikypsetatud t88inimene ei m2letagi, mis k6ik veel:) AGA LOOMULIQLT TOKKROOSID!

mustkaaren ütles ...

Minul on haige hirm vaklade, t6uqde & usside ees:) aias6brad, m6elge q palju ussikesi elab taimede vahel & mulla sees..:)))